"Õnn" ("Le Bonheur", Prantsusmaa, 1965), 80 min. Režissöör-stsenarist Agnès Varda. Osades Jean-Claude Drouot, Claire Drouot, Marie-France Boyer jt. 

Tehnoloogia- ja infoväsimus näib olevat äratanud igatsuse millegi tugevalt ajastuhõngulise ja "lihtsama" järele – art house'i kinod, rõõmustage! Minus segunes see huviga nouvelle vague'i rajaja Agnès Varda loomingu vastu ja sooviga minna rohkem süvitsi kui filmiteooria loengus tehtud esitlus ja Elektriteatri rõskes õdususes nähtud "Cleo de 5 a 7".

"Le Bonheur" ("Õnn") räägib ilusläilast abielupaarist, kel on olemas otsekui kõik: kaks last, edukas (aga ometi pereeluga täiuslikult tasakaalus) karjäär, pühapäevased metsaskäigud ja sugulased, kellega ollakse oi-kui-lähedased. Korraga ilmub François' (Jean-Claude Drouot) ellu julgem ja vallalisem Emilie (Marie-France Boyer). Slow burn pole siinmail tuttav termin – teist korda kohtudes kuulutatakse armastust, olles samaaegu ometi ebaproportsionaalselt ujedad. François'l jagub armastust mõlemale naisele ja abikaasale uut eluviisi maha müües tundub, et temagi on olukorraga päri – kuni ta leitakse uppununa. Aga pole hullu – Emilie on ju ka olemas! Tuumikperekond jalutab juba tuttavas metsas; pilt on minimaalselt, ent siiski vägagi tajutavalt muutunud.

Läbivalt on ekraanil põllu- ja päevalilled, helged pastellid ja nostalgiline teralisus, kontrastiks Mozarti ähvardav-tormine viiulimuusika. Mozart võrdub paljude jaoks kõrgklassiga, siin ehk hea eluga üldiselt, mistap muusikavalik oli küll klišeelik, ent omal kohal. Samas ei viidanud helilooja isik kunagi sellele, et ta võiks olla see "kõige kõigem", kelle raskekaal väljendub omanimelistes kommides vanaema sektsioonkapi riiulil…

Loodus valgub ka dialoogi. François objektistab ja raamistab naisi läbi omakasu ning võrdleb neid süüdimatult loomade ja loodusega. Kuivõrd harva saab naine olla lihtsalt inimene, mitte gasell või õunapuu… Loomulikult hülgas Émilie mehe nimel kogu oma senise elu. 2019. aastal 90-aastasena surnud Varda oli terava sotsiaalse närviga feminist. Ometi on film ühtede silmis feministlik, teiste jaoks aga vastuoksa seksismi võrdkuju; sõltub vist irooniatajust.

Kriipiv ja kummastav on näha rullumas lahti igihaljast perekonnadraamat, mis ei kaota hetkekski oma idüllilist rõõmus-rahulikku palet. Kõik on hästi, keegi ei kannata, elu on paremgi! François ei ole enda silmis truudusetu – kes siis ei kasutaks võimalust tunda veel rohkem õnne ja armastust? Mõttekäik mõjus ühtaegu põneva ja frustreerivana. Varda on loonud jõleda kõverpeeglipildi kärgperest; ei näi isegi ulmeline, et SAPTK võiks kasutada seda liberastide väärastunud peremudelite õppefilmina.

Varda räägib läbi ütlematajätmiste, edastades sõnumeid samas esteetiliste kaadritega vägagi otse, nt tänavasildid "la tentation" ja "le mystère". Samas ei mõjunud on the nose kaadrid pudrulennukihetkedena Varda ja vaataja vahel – sõnumite otsekohesus ei olnud vaataja suhtes infantiliseeriv või pisendav. Üldiselt on keskmes inimene: lähikaadreid on hulgaliselt ja fookus hüpleb pidevalt tegelaste vahel, otsekui kaamerasilm kuuluks inimesele (ja mõnes mõttes ju kuulubki, aga siin sulavad nad üheks). Samas tahtnuks, et tegelastel oleks hingamispause ja võimalusi sisekõneks – näitlejatel ei tundunud palju mänguruumi olevat.

TikToki-ajastule on filmi hüplikkus ja vahel häirivalt kiire tempo tegelikult vägagi sobilik. Liiatigi tänu tõigale, et Varda filmikeele keskmes on esteetika. See kõik on nii tänapäevane, dekadentlik. Kontrast silm-puhkab-visuaali ja argielurämeduse vahel meenutas ühtlasi, et liiga tihti on visuaalkultuuris minevikuihalus peamiselt just visuaalipõhine. Filmist õhkub tugevalt Varda kriitikat kaasaja seksismi aadressil, tänapäeva maailm on aga tänuväärselt teadlikum ja vähemusi kaasav. Ärme taasloo endile Ibseni "Nukumaja" kahedimensioonilist idülli – too aeg näib "lihtsam", kuna kuulda oli vaid üks hääl.