Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aastal kerkis teravalt esile küsimus, kas Nõukogude sümbolid ja mälestusmärgid tuleks Eesti avalikust ruumist eemaldada. Tähelepanuväärne osa Nõukogude mälestusmärkidest on paari aasta jooksul juba teisaldatud, sama võib ees oodata ka stalinistlike hoonete dekoorielemente. Nimelt on arutlusel, mida teha Vene Kultuurikeskuse ja Nõmme linnaosa valitsuse hoonete välisdekooris esineva Nõukogude sümboolikaga.

Mõlemad hooned valmisid 1950. aastate esimesel poolel, esindades sellega sotsialistlikku klassitsismi ehk stalinistlikku arhitektuuristiili. Algselt koolimajaks kavandatud Nõmme linnaosa valitsuse hoone fassaadil ja kahel otsaseinal on kujutatud viisnurka. Algselt Balti Laevastiku Ohvitseride Majaks ehitatud Vene Kultuurikeskuse välisdekooris on juba märksa rohkem Nõukogude perioodile viitavaid elemente.

Okupatsioonist vabanenud riik peab end kehtestama, seepärast on selge, et vahetutel Nõukogude võimu sümbolitel nagu Lenini või Stalini monumendid ei ole kohta Eesti linnaväljakutel. Samuti ei pea avalikus ruumis tolereerima kunstiväärtuseta ning otseselt vägivalda sümboliseerivaid objekte nagu tank. Eelpool mainitud objektid on praeguseks Eestis ka eemaldatud. Küll aga ei saa sama radikaalselt käsitleda kõiki Nõukogude perioodist säilinud sümboleid ja mälestusmärke.

Ehkki Nõukogude Liit lagunes üle kolme aastakümne tagasi, eksisteerib Nõukogude okupatsiooni traagika jätkuvalt ainult endiste liiduvabariikide ja sotsialismimaade jaoks. Ülejäänud Euroopa ja maailm näeb natsi-Saksamaa kuritegusid globaalse tragöödiana ning Nõukogude Liidu repressioone lokaalse probleemina, mida endised sotsialismimaad võiksid isekeskis klaarida. Stalini kuriteod ja kõik muu, mis Nõukogude Liidus toimus, ei puudutanud mujal Euroopas kedagi ega tee seda ka praegu. Nõukogude Liidu poolt rekonstrueeritud kuvandi järgi astuti ju Nõukogude Liitu vabatahtlikult ja asuti entusiastlikult sotsialistlikku paradiisi üles ehitama. Seda, mis raudse eesriide taga tegelikult toimus, ei teatud ega tahetudki teada.

Nii on Euroopa jätkuvalt killustunud ega tunne iseenda ajalugu. Nii meile siin Eestis kui kogu Euroopa toimimisele oleks hädavajalik mõista, et ühe suure kurjuse narratiivi kõrval eksisteerib ka teine, kahtlemata sama võigas narratiiv. On hädavajalik, et Euroopas ja väljaspool tekiks arusaam Nõukogude Liidu tegevusest ja selle tagajärgedest.

Seepärast tuleb Nõukogude okupatsiooni jälgede kaotamisega olla ettevaatlik. Kogu Nõukogude sümboolika – alates viisnurkadest hoonetel kuni sõjamonumentideni – avalikust ruumist viimseni kaotamine võib küll tunduda kollektiivse enesekehtestamisena, sest me kaotame oma riigi avalikust ruumist kõik võõrvõimu sümbolid. Samal ajal aga kaotame sellega ka kõik märgid meiega toimunud repressioonidest, aidates nii jätkuvalt kaasa sellele, et Euroopas on Hitleri kuriteod globaalne probleem ning Stalini repressioonid pelgalt lokaalne asi.

Tekib küsimus, miks me ikkagi peaksime oma avalikus ruumis viisnurka taluma? Natsi-Saksamaa kurikuulus svastika eemaldati pärast sõja lõppu üsna kiiresti avalikust ruumist ja tõrjuti põlu alla. Sõja kaotaja ehk natsi-Saksamaa pidi vastust andma kohe, Nõukogude Liit võitjana aga sulges okupeeritud alad raudse eesriide taha ning jätkas segamatut tegutsemist, ka viisnurk võimu sümbolina säilitas oma legitiimsuse kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991. aastal. See toob selgelt esile erinevuse svastika ja viisnurga tähendustes – esimene pälvis vahetult pärast sõda keelatud ja kurja sümboli maine, jäädes neonatside keldrisaladuseks, teine eksisteeris legitiimsena aastakümneid, imbudes sellega paratamatult ka sotsialismimaade pärimusse.

Enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse ei pälvinud viisnurgad Eesti avalikus ruumis tähelepanu. Viisnurkadest kui häirivast punasümboolikast hakati rääkima alles alates 2022. aastast. See näitab ilmekalt, et praegune punasümboolika tekitatud ebamugavus on eelkõige emotsioon, ja emotsiooni pinnalt ei peaks teadupärast otsuseid tegema. Lisaks suhestuvad nooremad põlvkonnad punasümboolikaga juba hoopis teistmoodi. Noortele jutustavad need eelkõige meie ajaloost, okupatsioonist kui ühest kohutavast ja kahetsusväärsest, ent paratamatust osast meie endi loost.

Noori punasümboolika ei häiri ega hirmuta, vaid ärgitab huvituma ja analüüsima. Viisnurgad jutustavad meie ajaloost ka ülejäänud Euroopale, väliskülalistele, öeldes selgelt, et olime Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. Antud viisnurgad hoonetel tekitavad küsimusi, mis võimaldab anda ka vastuseid. Kinni kaetud või maha toksitud punasümboolika on tumm ja alla vanduv.

Alates 2022. aasta kevadest on Eesti avalikust ruumist teisaldatud märkimisväärne osa Nõukogude mälestusmärkidest. Kuna enamus eemaldatud objektidest on paigutatud muuseumidesse, tekib siinkohal ehk küsimus, miks ei võiks meie ajalugu õpetada muuseumikogudesse paigutatud punasümboolika näitel. Miks ei võiks seesugune mälu ollagi seal, kuhu see tundub kuuluvat – muuseumis?

Paraku ei toimi oma loomulikust keskkonnast väljarebitud esemed kunagi nii mõjusalt kui need, mis algsel asukohal konteksti loovad. Seepärast ei maksa kõike viimseni muuseumidesse sulgeda. Pärast 2022. aastat on Eesti avalikku ruumi jäänud väga vähe illustratiivset materjali, mille abil meie ajalugu ja selle traagikat laiemalt kuvada. Seepärast tuleks säästa seda, mis veel alles on. Eemaldamise asemel oleks mõistlik viisnurkadele ja muule avalikus ruumis veel säilinud sümboolikale koostada uus kaastekst, sedapuhku meie vaatenurgast, ning kasutada seda haridus- ja turistidele suunatud programmides.

See, mis paikneb oma algses asukohas, on alati kõnekam, luues soodsama pinnase aja ning ruumi omavaheliste seoste mõistmiseks. Euroopas ja mujal säilitatakse oma keerulist pärandit just nimelt teadlikult ja strateegiliselt. Zeppelini väljak Nürnbergis, endine pompöösne natsipartei paraadväljak, ei ole lammutatud. Vastupidi, selle terviklikuks säilitamiseks ja hooldamiseks kulutatakse märkimisväärseid summasid. Teadupärast on alles ka endine Auschwitzi koonduslaager, mille rusuv ala toimib muuseumina. Ikka selleks, et tulevastel põlvedel sünge ajalugu meelest ei läheks, et inimkond mäletaks ja õpiks. Miks ei võiks ka Eestis rakendada valulikke sümboleid, sedapuhku meie teenistusse, et praegu ja edaspidi meie ajalugu mäletataks?