Keelesäuts. Kiigu, kiigu vetevoog
Oleme Eestimaal pooleldi ümbritsetud merest, meil on ka jõgesid ja järvi ning nii on veekogudel meie maailmas oluline osa. Vee liikumist, olgu see siis rahulik või tormakas, kirjeldatakse murdeis mitmeti, märkis Mari-Liis Kalvik Vikerraadio keelesäutsus.
Sõna laine või laene on üle-eestiline. Kihnu saarel ning Võro- ja Setomaal on ta kujul lainõ, Viru rannikul kolmandas vältes. Ridala, Martna, Risti ja Harju-Madise murrakuist on teada ka variant laane, Karuselt laines või laenes. Hargla ja Vastseliina murrakus on aga lapõ, mitmuses lappõ. Harglas kõneldi, et mere pääl omma lainõ, i̬i̬ (ehk jõe) pääl lappõ. Lainet või lainetust võib kutsuda loksumise järgi ka loksuks, lokseks, lopseks või loksuduseks, Kihnus on aga pekse: pissike pekse oli ikka siss, üsä vaga mtõ olõss.
Vahuseid laineid kujutab rahvakeel elavate olevustena. Nii öeldi Vaivara murrakus, et meri tieb jäniksi, arja on valge ja murrab. Viru-Nigulas öeldi arakad juo meress olevat ning Mustjala murrakus laine murrab, meri vilkab, kajakas meres. Rannust on pärit ütlus, et laine om just nigu lamba karja jooseva järve mü̬ü̬dä. Suurt lainet kutsutakse kord- või emalaineks, aga näiteks Jõelähtme maamurrakus on ta kõrbummikas, millel ari oli ies ja alt oli õenes, tuleb paati. Ristil on teada käärmurd, suur laine, mis käärib nisukse madalikude pial, kierutab. Mustjala murrakus on murdlained atud või attlained: atud peksavad vastu kivisid.
Kui kihnlased ütlevad, et kõva troom viis mutid ää, siis pole mitte memmed kaduma läinud, vaid tugev lainevool viis võrgud minema. Kuusalu rannas peab aga hoidma, et hüögü kätte ei jää, mis vieb kive pääle.
Kes mõnusas järellainetuses suplemisest aga lugu peab, sellele võib vaid soovida hüva nõõga või oogamet.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: Vikerraadio