Sügistalvise pimekaamose ajal on iga tähtpäev, mille poole liikudes kalendris päevi maha kriipsutada, omamoodi valgus tunneli lõpus. On midagi oodata ja tähistada! Sellega saab siduda väiksemaid või suuremaid rituaale ning nende pisikeste igapäevaste mängude abil akna taga laiuva trööstituse korraks ära unustada. Lõpuks ei ole vahet, mis on täpselt tähtpäeva nimi ja sisu, funktsioon on neil kõigil sama: argirutiin lammutatakse laiali ja elus on korraks midagi erilisemat. Ma olen juba kuulnud ka raadiost esimest korda Mariah Carey vihatud-armastatud jõuluhitti, seega kaugel seegi aeg enam on.

Sinna vahele aga jääb Halloween, mis jõuab paljude hinnangul siia nagu mõni võõrapärane kapitalismi-koll, kes surub oma kombitsad inimesed ajukäärude vahele, rebib sealt välja kõik teadmised Eesti pärandist, ajaloost ning kommetest ja paneb sinna asemele Ameerika popkultuuri kleepuva suhkruvati. Kust selline arvamus üldse tekib? Mina olen ka viimased kuu aega varasemast rohkem õudusfilme vaadanud, kodus on ka mõni kõrvitsa-teemaline meene, mis kapinurgale asetatud, aga ei tunne, et mind oleks paha vaim üle võtnud. Eesti kultuurile pole ka selga keeranud, päris ausalt!

Muidugi mõista tahavad inimesed Halloweeni tähistada, sest kogu globaalne infoväli on selleteemalist materjali täis. Samamoodi arusaadav on, miks meie kaubandusvõrk samuti sellele rongile hüppab: eraettevõte tahab ikka teenida selle pealt, mis on parasjagu populaarne. Igasugust Halloweeni-sodi võiks vähem müüa, aga sama jutt käib valentinipäeva ja ka jõulude kohta. Pahapoisi-alge on neis kõigis olemas, kõige tugevama tou saab igal aastal ikkagi see kurikaval kõigi pühakute õhtu.

Ehk on hoopis asi selles, et see sama Halloweeni mahasurumine ja kohustuslikus korras mardi- ja kadripäeva valgusvihku lükkamine teeb neile pühadele karuteene? Kui Halloween ei esita inimestele ühtegi nõudmist, see on lihtsalt kultuuri-mänguväljak, mis igal aastal oktoobrikuus lahti rullub, siis mardi- ja kadripäevast on tänaseks saanud otsekui pärimuskultuuriline pühakiri, mis nõuab enne reegliteraamatu läbitöötamist, mida võib, kuidas võib, kes võib.

Veelkord: pärimus on väga tore, seda peab au sees hoidma, tähistama, pühitsema, kirja panema ja järgmisele põlvedele edasi andma. Selles pole küsimustki. Aga ehk vajavad ka mardi- ja kadripäev väikest turunduslikku tõuget? Kogu mainekampaania tegeleb praegu ainult säilitamisega, aga kas selleks, et säilitada, ei peaks selle kõigepealt nutikate võtetega uuesti rahva sekka viima?

Mida aasta edasi, seda enam liiguvad mardi- ja kardipäev museaali suunas, kuigi neis on mõlemas olemas see sama sütitav tuum, et ka neist võiks saada tähtpäev-majakas, mida inimesed suure õhinaga ootavad. Kindlasti on neid, kes seda praegugi teevad, aga võiks rohkem olla, see on fakt. Küll aga kahtlen sügavalt, et selles kõiges peab Halloweeni süüdistama. On üldse kunagi millegi-kellegi teise süüdistamine meid elus edasi viinud? Ma küll ei tea.

Lõpetuseks: kui te nüüd õhtul endale kõrvitsasse silmad ja suu lõikate, siis ärge visake seda pärast metsa alla mädanema. See on küll nõme. Pange viisakalt bioprügisse ja jääkidest keetke püreesuppi. Oluline on aga see, et kõrvitsat kaunistades ei pea te end siiski hetkekski halvasti ega süüdi tundma.