Ene Järvis: olen terve elu rapsinud
Näitleja Ene Järvis ütles kultuurisaatele "OP", et vananemise juures on ka rõõmud, mitte ainult mured.
Täna mööduvad Järvise päevad näitleja enda sõnul igavalt. "Aga täpselt nii nagu mulle meeldib. Ma olen rapsinud terve elu. Mängin etendust kolm korda päevas," rääkis Järvis ning meenutas ühte juhtumit Valgast, kui ta teatas Lumivalgekese rollis, et ta on Punamütsike. "Seitse päkapikku said maskide taga ju naerda, aga mina ütlesin, et ei-ei, ma olen Lumivalguke!" naeris Järvis.
Järvis kinnitas, et vanemaks saamise puhul on olemas ka rõõmud, mitte ainult mured. "Kui keset päeva tunnen, et tahan magada, siis magan. Vahin lolle filme. Paljud kardavad vanadust. Aga see on ju normaalne – hakkame vananema kohe, kui sünnime," tõdes Järvis.
Üheks oma lemmikuks peab Järvis Rosaria rolli Jaanus Rohumaa 1994. aasta lavastuses "Rocco ja tema vennad". "See trupp oli vapustav ja see teema mulle meeldis. Ma olin äkki viie poja ema. Siis mõtlesin, et mu emal oli ka viis last ja mulle ei meeldinud, et alati, kui mängiti emasid, siis pandi krunn kuklasse. "See on ema." Siis ma hakkasin mõtlema, et minu ema ei teinud nii. Tema võttis sellise kõvera kammi, tõmbas üle pea ja juuksed näo ette ei tulnud. Pakkusin selle grimeerijatele välja, neile meeldis see ja sealt leidsin ma äkki oma ema. See oli liigutav lugu," meenutas Järvis.
Paljudel tuleb Järvisega seoses meelde just Lumivalgekese roll. "Muidugi oli ta naljakas, aga mina tegin teda ausalt. Nii nagu ma ette kujutasin," selgitas ta. Paljudes estraadikavades, meelelahutus- ja sketšisaadetes kaasalöönud Järvis pole enda sõnul kunagi ise aru saanud, et ta naljakas oleks. "Aga ma olen aru saanud, et naljakas on see, kui tõsiselt absurdseid olukordi lahendatakse. Muidu ma ei leia, et ma olen hea koomik," nentis Järvis.
Ene Järvis on aidanud üles kasvatada ka oma lahkunud õe lapsed. "Õde oli 50-aastane, kui ta suri. Nii et ta nii väga noor ei olnudki. Mina olin temast noorem, aga kui ma nüüd, kui ma ise saan 77, selle peale mõtlen, siis ma mõtlen, et ta oli ikka väga noor. Ta lapsed juba enam-vähem kandsid kaela ja said hakkama. Siis tulid lapselapsed ja siis ma küll pühendusin niimoodi, et päevade viisi hoidsin neid ja mürasin nendega. Rõõmus aeg," tõdes Järvis. Üks müramiskaaslastest on tänaseks maalikunstnik Anna Kõuhkna.
Järvisel on kunagi kodus ka pidanud ahvi. "Tal oli selline maast laeni puur. Kui me kodus olime, siis ta oli lahti. Ma olin siis abielus Vello Jansoniga. Nendel ammustel aegadel oli Enn Kraamil üks meremehest sõber ja tema juures toimus mingi olemine. Tol meremehel oli mingi ahv kaasas, kes ronis mööda kardinapuid, ta oli väike, roheline merikass ehk rohepärdik. Janson võttis nõuks ta endale saada ja saigi. Ahv rapsis lilled ära, rapsis sigaretid ära, tahtis teada, miks meie neid nii tahame – ju seal peab midagi veel peidus olema," rääkis Järvis ning lisas, et ahvi peeti pereliikmeks.
"Ma mäletan, et sel päeval, kui ta magama tuli panna, pidin ma õhtul kuhugi minema, vist Estoniasse, ja ma ei saanud minna, sest ma nutsin terve päev," rääkis Järvis pärdikust, kes kapi otsast vokile hüpates lõualuu murdis.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "OP", intervjueeris Owe Petersell