Ene-Margit Tiidu pikaajalisest huvist Eesti rahvastiku vastu annab tõestust sel aastal tema sulest ilmunud raamat "Eesti rahvastik – loendamata ja loendatud". Raamatus analüüsib Tiit viimase rahvaloenduse tulemusi. Rahvastikuteadlane rõhutas, et Eesti rahvastiku probleemid on samaaegselt eestluse probleemid.

"Need on meie riigi, meie rahva püsimajäämise probleemid. Nõukogude ajal ei olnud väga lihtne kõiki neid rahvastiku andmeid teada saada, aga see, kuidas eestlaste osakaal iga järgneva loendusega järjest vähenes, tekitas loomulikult väga suurt muret," ütles Tiit.

Huvi rahvastikuküsimuste vastu pärineb 60 aasta tagusest ajast, kui Tiit oli Tartu riikliku ülikooli perekonnauurimise töörühma liige. Töörühma eesmärk oli uurida perekonnasuhteid ja töötada välja süsteem sobivate partnerite leidmiseks.

"Meie töörühmas oli ka psühholoog Enn Koemets ja tema tõepoolest töötas välja teatud testi, millega sai inimeste iseloome mingis mõttes hinnata ja sealt tõesti pisut paremini sobivad paarid välja tuli. Loomulikult oli seal ka teisi tegureid, mis seda sobivust määrasid – kahtlemata ühesugune haridustase, sarnased väärtushinnangud. Ega ma ei arva, et me midagi kapitaalselt uut avastasime, aga mingid niisugused reeglid me toona leidsime," meenutas Tiit.

Töörühma uuringud olid laiahaardelised ja neist sai kokku kümmekond köidet teadustöid, mis avaldati esialgu eesti keeles, aga hiljem ka inglise ja vene keeles ning pakkusid küllaldaselt huvi.

Tiidu sõnul on õnnelikke peresid üsna erinäolisi. "Ilmselt on teatud tegureid, mis seda õnnelikkust soodustavad, aga ega lõplikku tõde küll kuskil ei ole. Ja ausalt öeldes tänapäeval on neid õnnelikult koos elavaid perekondi isegi vähemaks jäänud kui neid oli aastaid 50 tagasi," tõdes ta.

Pärast emeriitprofessoriks saamist asus Tiit tööle statistikaametisse, kus on sest ajas peale rahvastikuküsimusega tegelenud. Pensionipõlves aktiivselt tööelu jätkanud Tiit ütleb, et teadlast või teadusehuvilist kannustab taga uudishimu.

"Ega siis see, et sa saad korraga 65 aastat vanaks, ei tähenda, et su mõtlemine lakkab ja et sa enam ei ole võimeline midagi tegema. See on täiesti ekslik arvamus. Maailmas on palju huvitavaid asju, mida veel teha ja statistiku jaoks oli kõige loomulikum minna erialasele tööle, see tähendab statistikaametisse. See, et seal mulle tehti ülesandeks hakata rahvaloendustega tegelema, oli ka omamoodi huvitav väljakutse. Selle tulemusena tehakse praegu rahvaloendusi natuke teisiti kui varem," rääkis rahvastikuteadlane.

Eestlaste kuldajaks rahvaarvu mõttes peab Tiit kahe sõja vahelist Eesti vabariiki, kui eestlaste arv jõudis miljonini. Nii palju ei ole tema sõnul eestlasi ilmselt kunagi olnud. "Eestlased olid oma maal selgelt väga tugevas enamuses. 88 protsenti oli meid, alla 10 protsendi venelasi, neid oli meile jäänud peale esimest maailmasõda ja neid tuli mingil määral Petserimaalt juurde, sest seal elasid setud koos venelastega," lausus Tiit. Mingi hulk oli Tiidu sõnul tol ajal Eestis ka sakslasi, sajandeid siin elanud rannarootslasi, veidi juute, romasid, lätlasi ja poolakaid.

Ene-Margit Tiit tähistas sel kevadel 90. sünnipäeva. Ta on sündinud sel samal eestlaste kuldajal. Tiidu sõnul ei olnud see aeg sugugi mitte nii roosiline, et eestlasi muudkui sündis juurde, ka siis oli küllalt visionääre, kes pahandasid, miks eestlaste hällid tühjad on ja juurdekasv napp.

"Enamus aastatel oli loomulik iive positiivne, aga mingit kiire kasvu perioodi siis ei olnud. Kiire kasv oli olnud eelmisel sajandil ehk võib-olla sel ajal, kui eestlased said pärisorjuseks priiks ja said ise oma talusid osta. Ja võib-olla veelgi rohkem veel varasemal perioodil pärast katastroofilisi langusi pärast sõdu ja katkusid," sõnas Tiit.

Kiire kasvu periood oli Eesti vabariigi ajal juba läbi. Vaikne areng küll Tiidu sõnul toimus, aga sõjakaotused olid väga suured ja nendest taastumine võttis aega. Praegu on eestlaste arvukuse tipphetk vaat et taastunud, vaid kolm-neli protsenti väiksem.

Lapsepõlv Tartus

Tolleaegne Tartu oli Tiidu sõnul rahulik ja sõbralik. Talle meenusid jalutuskäigud mööda Tartu tänavaid. "Tartus autosid liikus võrdlemisi harva, rohkem oli hobuseid, kes sõitsid. Kui kuhugi oli tarvis kiiresti jõuda, siis oli tavalisem võtta voorimees kui et takso, kuigi takso oli olemas. Oli olemas kivisild, oli botaanikaaed, kus me üsna sageli käisime, sest seal elas mul sõbranna, kellega me istusime esimeses klassis ühes pingis," meenutas ta.

Tiit mäletab, et tänavatel ja turul, aga vahel ka juhuslikute tuttavate suus oli tartu keel üsna tavapärane. Tema kodus seda ei räägitud. "Haritlased rääkisid kirjakeelt ja see oli siis väga oluline punkt, murdekeele rääkimist peeti madalama hariduse näitajaks. Aga ütleme nii, et ega murdesõnu ei pandud pahaks, pahaks pandi, vähemalt haritlaste hulgas, saksakeelseid sõnu. Kui tuli abiline ja ütles, et tal on pürst kaasas, siis see tähendas seda, et seda sõna küll ei tohtinud kasutada, tuli öelda hari," rääkis Tiit.

Tiidu lapsepõlv möödus kodus, kus oli palju raamatuid ja see oli tema sõnul väike eelis. Ehkki ta kasvas suuresti üksi, veetis Tiit palju aega raamatute seltsis. "Vähe sellest, et ma lugesin väga kiiresti läbi kõik raamatud, mis mulle osteti – ega neid väga palju ei ostetud, sest raamatud olid ikka kallid –, aga ma lugesin ka väikest entsüklopeediat, mis meil oli, ja neid raamatuid, mis olid suurte raamatud. Ma mäletan, et Ristikivi "Rohtaed" oli seal," meenutas Tiit.

Tiit ütles, et tema sündimise aeg ja koht on andnud teatud umbusu ja vajaduse igasuguseid asju üle kontrollida. "Pärast seda kui sai selgeks, et raadio võib rääkida üks päev üht ja teine päev teist, siis tekkis küsimus, kas saab raadio juttu alati uskuda. Ja sõjaperioodil oli nii, et mingi hetk tuli karta haakristiga lennukeid ja siis punatähega lennukeid. Enne olid ühed halvad, pärast teised, karta tuli kõiki. Eks see näitas, et maailmas ei ole asjad kõik nii väga lihtsad ja kõike, mis räägitakse, ei saa lõpuni uskuda. Niisugune veendumus oli mul ka koolis ja ma arvan, et meie põlvkond sai väga hästi aru, millal õpetaja rääkis siiralt ja millal nii, et nii peab rääkima," sõnas ta.

Rahvastiku muutused

21. sajandil toimub rahvastikuteadlase hinnangul kogu maailma rahvastikus see muutus, et rahvaarv enam ei kasva. "See on siiani pidurdamatult kasvanud, mingis mõttes viimase 70 aasta jooksul rohkem kui kolmekordseks. Selge on, et niisugune kasv ei saa lõpmatuseni kesta. Praegugi on teada, et ressursse on kasutatud märksa rohkem kui neid oleks tulnud kasutada selleks, et tasakaal püsiks. Kui kogu maailmas hakkab rahvaarv kahanema, siis on see protsess, mis paratamatult toimub ka Eestis. Kui rääkida üldisest rahvaarvu muutusest, siis see, et Eestis rahvaarv tõenäoliselt käesoleval sajandil väheneb, ei ole mitte meie eraldi probleem, vaid see on lihtsalt nii-öelda kogu maailmas toimuva protsessi kajastus," nentis Tiit.

Eestlaste arv Eestis on tasapisi isegi kosunud. "Meid on ainult kolm protsenti vähem kui tippajal. Siin on üsna mitmed põhjused. Üks asi on see, et üle maailma on eestlasi ikkagi peaaegu et paarsada tuhat ja neist on mõned ka tagasi tulnud. Kuna Eestis on suhteliselt hea elada, hea kliima, siis on eestlasi tagasi tulnud ja võiks loota, et tuleb veel. Huvitaval kombel, kui me vaatame kõiki demograafilisi näitajaid, siis eestlastel on need pisut paremad kui Eestis elavatel teistel rahvastel. Eestlased elavad ka maal ja maal on alati sündivus olnud natuke kõrgem ja kuidagi elamine parem, lapsi peres rohkem," selgitas Tiit ja lisas, et linnaelu ilmselt orienteerib inimesi muule kui perele ja lastele.

See, et rahvaarv väheneb, on Tiidu hinnangul ootuspärane. "Kuidagiviisi oleme harjunud selle mõttega, et kõik peab kasvama. Tahame järjest suuremat sissetulekut, majandus peab kasvama, selleks peab rahvaarv kasvama. Aga see kasvamise ideoloogia, arvatavasti see ka ükskord muutub. Ma ei arva sugugi, et selleks et rahvas, keel ja kõrgkultuur saaksid püsida, peab rahvaarv olema nii suur nagu see täna on või natuke veel suurem. See kõik on võimalik ka mõnevõrra väiksema rahvaarvu juures. Ma arvan, et seda tulebki arvesse võtta. Ka mõnevõrra väiksema rahvaarvuga on võimalik edasi elada," rääkis rahvastikuteadlane.

Omaette küsimus on Tiidu sõnul see, et Eestis on umbes kolmandik mitte-eestlasi. "Tegelikult on ju Eestis varemgi seda olnud, peale Põhjasõda, peale Liivi sõda, rahvaarv kahanes ja ka naabreid tuli meile. Need naabrid võtsid mõne aja pärast üle meie keele, meie kultuuri ja muutusid eestlasteks. Väga huvitav, aga viimastel aastatel on ka niisugust protsessi mingil määral olnud. Ma arvan, et need, kes on eestlasteks muutunud, see tähendab need, kes on muutnud ametlikult rahvastikuregistris oma rahvust, on enamasti ilmselt segaperede järeltulijad, kellele on vanemad sünnil määranud ühe rahvuse ja kes siis täiskasvanuks saades tunnevad, et nad on ikkagi eestlased ja vastavalt muudavad oma rahvust. Muidugi on ka vastassuunas muutmist, aga märksa vähem," ütles Tiit.

Tiidu sõnul ei motiveeri inimesi sünnitama selle jutuga, et meid on liiga vähe ja sureme välja. Hoopis rohkem toimib see, kui inimesed saavad aru, et lastega on tore.

"Et lastega on igati palju toredam elada kui üksinda. Muidugi on praegu latid ka väga kõrgele tõstetud. Noor pere arvab, et neil peaks olema oma kodu, kindlasti auto, kodus peaks olema kindlasti lapsele enne juba tuba olemas, kui ta sünnib, kindlasti ka mitte ainult et lapsevanker, vaid ka tool auto jaoks ja kõik muud niisugused asjad ja seni, kuni me pole jõudnud veel neid endale soetada, seni ei hakka me veel lapse peale mõtlema, seni las olla meil veel see kutsu," rääkis Tiit.

Ta meenutas, kuidas 50-60 aastat tagasi alustasid tudengipered ühiselamu toas ja sündisid need tudengilapsed, kes täna on professorid, kes kaitsevad oma doktorikraade.

Laste saamine ongi justkui mingi materiaalse barjääri taga. "Iga nurga tagant hõikab reklaam sulle, mida sul veel vaja oleks endale soetada. Kui mõelda seda, et hea meelega küllalt paljud läheksid maale elama, siis seal on võib-olla tõesti see materiaalne barjäär ees, sest maale kodu rajada on raske. See on koht, kus võiks ka riik toetada," nentis rahvastikuteadlane.  

Üks Tiidu läbivaid mõtteid on olnud, et Eesti ei tohiks ääremaastuda. Tema sõnul on nii regionaal-, rahvastiku- kui ka perepoliitika üks olulisemaid asju maal toimiv infrastruktuur, mis muudab elu tänapäevastele nõuetele vastavaks.

"Kui ei ole head ühendust ei inimeste enda liikumiseks, ei posti liikumiseks, ei elektrit, kõike muud ja kui siis ühel või teisel põhjusel optimeerimise mõttes lõhutakse ära ka kogukonnad, mis on tegelikult see jõud, mis veel inimesi maal hoiab, siis sellest on tõesti kahju. Võib-olla väikekoolide sulgemine mingis hariduse formaalses mõttes võib seda parandada, aga samas on väikekoolide kogukondadel väga suur väärtus ja ka koolihariduse kohta on selgeks tehtud, et väga suur osa on mitte niivõrd konkreetsete teadmiste, vaid sotsiaalsete oskuste ja kõige sellega seotud," sõnas Tiit.

Tiit on mitmel pool välja toonud, et eesti naised on haritumad kui mehed. Siin on mitmesuguseid põhjuseid. "Üks on see, et ka õpetajaskond on väga feminiseerunud. Ma ei imesta selle üle, et võib-olla tõesti mõned naisõpetajad ei suuda leida ühist keelt nende teismeliste noorhärradega. See võib olla üks põhjus. Teine asi on võib-olla ka see, et kooliprogramm on koostatud nii, et see ei sisalda niisuguseid asju, mis poisse nii väga huvitaksid. Võib-olla poistele meeldiks rohkem asju näppudega teha. Arvatavasti ka igasugust mehhatroonikat ja inseneeriat ja kõike niisugust," ütles rahvastikuteadlane.

Tema sõnul võib see olla ka naistele probleemiks, kui nad ei leia enda haridustasemega sarnase haridusega meest.

"Muidugi võib tuua toredaid näiteid ka selle kohta, kuidas professoriproua härra on ehitustööline ja nii edasi. Kui me tegime uuringuid selle kohta, kuidas nägid oma tulevast elu ja elukaaslast tudengid, ja seda uuringut tegime me kolm korda järjest kümne aastase vahega Helsingis, Kiievis ja Kaukaasia riikides, siis kõik need kinnitasid seda: tütarlastest tudengid ütlesid, et kõige tähtsam asi minu tulevasel on haridus ja mehe haridus peab olema vähemalt sama kõrge kui naisel. Ta võib olla kõrgem, ma olen täiesti nõus sellega, et mul on minust targem mees, aga ma ei tahaks endale väiksema haridusega meest. Niisugune oli domineeriv naistudengite vaade kõigis nendes uuringutes," sõnas Tiit.  

Ene-Margit Tiit on elanud väga aktiivset elu ka pärast nii-öelda ametlikku pensionile jäämist. "Kirjutamine on tore asi ja seda ma teen hea meelega. Kirjutan, loen, kuulan muusikat ja vestlen sõpradega," rääkis Tiit.

Kultuurisoovitus. "Äsja käisin kuulamas inauguratsiooniloengut, mida pidas noor bioloogia õppejõud Tuul Sepp ja tema on kirjutanud kaks väga toredat raamatut: "Evolutsioonibioloogi päevik" sisaldab sadat väikest lugu loomadest ja tema enda lastest ning teine veidi tõsisem "Loovad loomad muutuvas maailmas", mis oli koos kaasautoriga. Need mõlemad on väga huvitavad raamatud sellest, kuidas loomad muutuvad. Uutest vaadetest loomariigile võrreldes varasemaga," soovitas Tiit.