Semperi sõnul teatris õnnestumisi ette planeerida ei saa. "On võimalik ette näha erinevaid tähenduskihte ja eeldatavaid fookuspunkte. Ka truppi on loomulikult võimalik valida, aga õnnestumist tegelikult ette näha ei saa. Olles sellel väljal mitte päris esimest aega, siis tegelikult algab kõik sellest, et tööprotsessi peab julgema sisse planeerida ka ebaõnnestumise võimaluse. Kui ebaõnnestumise ohtu kogu aeg silmapiiril ei ole, siis tegelikult vist nii hullult ka ei pingutata. Need kaks asja on äkki nagu tasakaalus – mida suurem risk, seda suurem võimalus," selgitas Semper, miks näib, et kõik, mida Semper üksi või Tiit Ojasooga ette võtab, tihtipeale suurteks õnnestumisteks osutuvad.

Õnnestumiste kõrval rääkida mingitest etendustest kui millestki, mis "ei ütle midagi", on Semperi sõnul natukene liiga kategooriline väide. "Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma saan aru, et üsna vähe inimesi mõtleb nagu mina. Igaüks mõtleb ikka omamoodi ja igaüks võib leida oma tõe või äratundmise kohas, kust mina lähen võib-olla mööda ja näen hoopis teise nurga taga valgust paistmas," rääkis ta.

"See on päris kummaline aru saada, et hoolimata sellest, et inimesed justkui kõike jagavad ja kogu info järjest kiiremini meie vahel liigub, siis mina näen järjest selgemini, et absoluutselt iga indiviid on täiesti erinev. Mis ongi ju hea, et lihtsalt annaks nüüd taevas jõudu üksteise eripäradega arvestada," sõnas Semper.

"Ma saan professionaalina küll öelda, kui ma näen, et mingis kohas kas puuduvad pinged või esitajad ei ole võib-olla piisavalt kohal või fokusseeritud, aga selliseid asju, omavahel öeldes, publik reeglina ei märka. Mis on väga hea," lisas ta.

Hiljuti lõpetas Semper teatris Ekspeditsioon ühe bloki Kurt Vonneguti "Tšempionide eine" põhjal tehtud lavastuse "Nüüd võib sellest rääkida" mängimisega. "See on alati huvitav. Vonnegut on lihtsalt nii terav. Iga kord, kui seda mängime, siis istun ise saalis ja mõtlen, et see ei ole võimalik, et see tekst on kirjutatud 50 aastat tagasi. Ta kõlab hetkes nii kaasaegselt," tõdes Semper.

Riias on laval ka Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus "Meister ja Margarita". "Seda me käime keskmiselt kord kuus taastamas. Seda ei saa Tallinna tuua, sest see on lihtsalt nii suur. Tallinnas ei ole nii suurt lava. Läti kunstiteatri laval on, ma arvan, Baltikumi suurim kindlasti, võib-olla ka Euroopa suurim," sõnas Semper.

Uus isikunäitus

Oktoobris avas Semper EKKM-is pärast 13 aastat kestnud pausi isikunäituse. "Ma tahaksin öelda, et olin sellele juba ammu mõelnud ja tahtsin ise õudselt teha, aga tegelikult on nii, et kui teed ühe lavastuse teise otsa ja siis teed veel ühe lavastuse, siis ega seda aega ju ei tekigi, millal hakata kõrvalt midagi muud tegema. See meediumivahetus on päris keeruline. Nii et aus on öelda, et tuli kutse ja EKKM-i kutsel võtsin siis ennast kokku," selgitas ta.

Kõik tööd uuel näitusel on uued peale ühe, "Lakutud ruum", mis on ühe 25 aasta taguse teose uusversioon. Kuigi vaatajal võib tekkida küsimus, et miks kunstnik seina lakub, siis Semper eelistab lähenemist, kus liigset selgitamist ei ole.

"Vaataja on muutunud kuidagi nii tundlikuks. Kõike tahetakse hirmus täpselt lugeda ja täpselt aru saada. Ma ise olen niisugune vanakooli inimene, et sellel näitusel ka tegelikult väga pealkirju ei ole. Mulle alati meeldib, kui mind väga ei osutata, näiteks verbaalselt mingisugusesse konkreetsesse lahtrisse, kuhu ma pean kindlasti mahtuma, vaid et ma saan oma inimeseks olemise ja elamise kogemuse pealt siduda ennast nende teemadega, mis mind puudutavad ja mida ma suudan ükskõik millisest kunstiteosest nii-öelda välja võtta," selgitas Semper.

"Kui ma "Lakutud ruumiga" aastal 2000 alustasin, siis see idee oli pigem selles, et mul on hästi valge, puhas ja korralik ruum, mis on tervenisti mingisuguse vinüüliga üle tõmmatud. Mõte oli pigem selles, et publik läheb läbi selle ruumi ja pärast seda, kui nad on sealt läbi käinud, siis nad näevad lõpusirgel kolme videomonitori, kust on näha, et tegelikult kunstnik, kes nad sinna ruumi kutsus, on selle kõik eelnevalt nende jaoks keelega üle käinud, ütleme, et ette valmistanud," rääkis kunstnik ja lavastaja.

"Mind tol hetkel väga paelus see kujutlus, et see on tegelikult üsna imaginaarne. Sest kui see ruum on täiesti puhas ja valge, jälgi sellest väga intiimsest rituaalist ei jää, siis see on puhas usu küsimus, et kas sa usud, et keegi seda tegi või sa ei usu. Isegi, kui on olemas see videodokument, siis sa võib-olla ei usu," lisas ta.

2024. aasta "Lakutud ruumi" versioonil on see-eest väga hästi näha, mis seal toimunud on, sest seintel on punased triibud. "Küsimus on lihtsalt selles, et isegi sel puhul tuli päris mitmel puhul vastata küsimustele, et kuidas see saavutatud on. Mida sa kasutasid? Mis värv see on? See on võib-olla inimestel enesekaitse. Keegi ei taha mõelda, et sellist tüüpi füüsilisus oleks tänapäeval üldse kuidagi mingi norm. Mulle tundub, et maailm on neid kuidagi nii ärevaks või tundlikuks teinud, et igasugune füüsiline akt tundub olevat peaaegu võimatu," rääkis Semper.

Semper tõi välja, et 2000. aastate alguses oli see-eest sellisele kunstile meeletu nõudlus ja kui kunstnik seda 2001. aasta Veneetsia biennaalil esimest korda rahvusvahelises kontekstis tegi, siis tuli teosele väga-väga palju kutseid.

Lisaks kehalisusele ja füüsilisusele on näitusel oluline ka murdepunkti-moment. "Ma tunnen, et surelikkuse ja põgususega on kummaline teema. Kui hästi me ikkagi suudame ennast oma n-ö kestvuses väärtustada ja kas me ei paku natukene üle sellega, et käitume nagu see oleks midagi igavest ja nagu meil ei olekski mitte mingeid piire? Samas mulle tundub, et kui tahta näha mingisuguseid tagamaid, et miks inimene ehitab mõnikord natukene kõrgema torni kui peaks või kaevub sügavamale kui vaja oleks, siis see seostub ka sellega, et aega on vähe ja sellisel juhul jätame siis midagi väga suurt endast maha. Siis vähemalt oli midagigi, midagi väga kõrget või väga sügavat," selgitas Semper.

"See kehalisus, mida ma ise olen kogu aeg oluliseks pidanud, muutub selles kontekstis minu jaoks paradoksaalsel moel veel olulisemaks või teravamaks küsimuseks, sest me ei ole digitaalsed. Kuigi me kasutame asju, mis seda on. Minu meelest kõik meie ümber muutub digitaalsemaks, aga me ise – kust otsast? Me sööme, me joome, me magame, vajame und, vajame toitu. Kust otsast me digitaalsed oleme?" küsis Semper.

"See maailm, kuhu oleme sündinud, on täpselt samamoodi füüsiline. Vähemalt esialgu kuulume rohkem sellesse füüsilisse maailma, mis meid ümbritseb, kui sellesse digitaalsesse, mis meie fantaasiat täidab," tõdes Semper.