Filmi juured asuvad Hintsi sõnul asjaolus, et ta on ise olnud dumpster diver ehk keegi, kes prügikastidest söömiskõlblikku toitu päästab. "Kuna mu elukaaslane on Indiast, siis Delhis käies jättis mulle šokeeriva ja kustumatu mulje Munamäe-kõrgune prügimägi, kus ma nägin inimesi toimetamas. Minus tekkis soov ja tunne, et tahaksin selle kogukonnaga kohtuda ja uurida, kes nad on," selgitas Hints.

"See ei olnud üldse nii lihtne, aga lõpuks see õnnestus. Põhimõtteliselt neid inimesi justkui ei eksisteeriks. Neil puudub pass, neid ei ole kuskil süsteemis. Ja nendes n-ö mitte-eksisteerivate inimeste hulgas on kõige haavatavamas seisus noored tüdrukud, naised, kellest väga paljud on kogenud seksuaalvägivalda. Hakkasin nendega rääkima, koguma lugusid ja tundsin, et tahaksin midagi ära teha. Tekkis abitu tunne, aga samas mõtlesin, et olen filmitegija, et äkki ma saan midagi teha ja nende lood natukenegi nähtavaks teha," rääkis Hints filmisaates "PÖFF-i kaheksa ja pool".

Seetõttu on "Pimeala" noorte naiste päriseluliste lugude peale üles ehitatud. "Isegi fiktsionaalne osa, mis toob meid Indiast ka Eestisse, teeb selle filmi mitte ainult India, vaid ka Eesti ja Euroopa filmiks, on seotud inimkaubandusega ja on päris lugu, mille rääkis mulle ühes MTÜ-s inimkaubanduse vastu võitlev inimene," selgitas režissöör.

Ainus professionaalse näitleja on isa osatäitja. Hints lisas, et üldse on Indias filmi, isegi lühifilmi tegemine täiesti teistsugune kogemus. "Platsi peal, n-ö intiimses stseenis, on kümneid inimesi. Pluss, kui me filmisime võttepaigas, sellises plekk-linnakus, kus ruum on ülipisike ja elab sadu inimesi, siis kõik need inimesed tahavad muidugi kuulata. See on paras katsumus, aga kuldaväärt kogemus," tõdes Hints.