Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia programmijuhi Ave Matsini hinnangul on väga oluline, et käsitöö ja pärand oleksid kuidagipidi ka äriga seotud. "Kui see muutub ainult kõrvaliseks hobitegevuseks, siis ta varem või hiljem tegelikult kahjuks hääbub. Äritegevus on väga oluline, aga tõesti, küsimus on siis see, kuivõrd vastutustundlik ja pärandit austav see äritegevus on," rääkis Matsin.

Pärandit kantakse üle ka kaasaegsesse disaini. Matsini sõnul on pärandesemete juures palju erinevaid aspekte, mida tuleb erinevaid elemente tänapäeva üle tuues silmas pidama. "Üks pool on väline külg, mis on võib-olla kõige lihtsamini leitav ja kasutatav. Kaheksakannad, seelikutriibud – seda kiputakse kindlasti ka kuritarvitama, sest seda ongi kõige lihtsam panna kuhugi kleepsu peale või Hiinas tehtud tossu peale," selgitas ta.

"Käsitöö juures on üheks aspektiks ka materjal. Traditsioonilise käsitöö puhul tähendab see kohalikke loodusmaterjale. Aga ka tehnika, milles asi on valminud, meistrioskused. Siis muidugi kuju, siis funktsionaalsus, mida on tänapäeval vanade esemete puhul kõige keerulisem silmas pidada, sest tänapäeval saab sama funktsiooniga esemeid ka AliExpressist," tõdes Matsin.

"Lõpuks tuleb sinna juurde veel küsimus, et mis on kaheksakanna või kogu visuaalse poole enda tähendus, semiootiline tähendus, mis on ka tegelikult oluline. Kõiki neid erinevaid aspekte saab täpselt samamoodi ka uue disaini juures ära kasutada, kas ükshaaval või kõiki korraga. See on tegija valik," lisas ta.

Samas on pärandkultuuri uurimise käigus ka selgunud, et meie kõige tuntumad pärandesemed, näiteks kuulus triibumuster, ei olegi nii väga Eesti omad. "Üks meie kultuuripärandi loovrakenduste magister, kes nüüd on Tartu Ülikoolis doktorant uuribki triibuseelikute päritolu ja, tõesti, tuleb välja, et need on sisse toodud Inglismaalt," rääkis Matsin.

Ettevõtja ja käsitööline Martin Bristoli leiab samuti, et käsitöö ja pärandiga leiba lauale tuues hoitakse elus ka mõne materjali või tehnoloogia kasutamise oskus. "Käeline tegevus on väga selge kutsumus või soodumus. Lihtsalt osad inimesed on käeliselt osavamad. Saab teha valiku ja sellega tegeleda, teha sellest oma elu kutsumus. Mõne konkreetse oskuse, tehnoloogia või materjaliga süvitsi minnes on võimalik see leib lauale saada," rääkis ta.

"Nii mõnigi leiab selle väljundi läbi õpetamise ja õpib eluaeg läbi õpetamise, saab sellega igapäevaselt tegeleda. Mõni on puhtalt uurija, aga jällegi, inimene, kes uurib käelist tegevust ja samal ajal ka ise seda kunsti valdab, saab anda hoopis sisulisema ja praktilisema vaate. Ja üks võimalus on olla ettevõtja, ehitada töökoda, kus tehakse mingi seeria tooteid, aga selle käigus hoitakse elus selle materjali või tehnoloogia kasutamise oskus. Võib-olla sealt kõrvalt jääb kord aastas üle ka aeg, et mõni tõeline meistritöö teha, mis võib-olla poeletile ei jõua," rääkis Bristol.

Brstoli sõnul ei ole vahet, kuidas inimene pärandivaldkonnas enda talenti pakub. "Mina ei tea ühtegi oma valdkonna tipptegijat Eestis, kes näljas oleks. Pigem on see valikute küsimus. Kas ma positsioneerin ennast käsitöölise, disaineri või kunstnikuna, või ütlengi väga selgelt välja, et ma tegelen käsitöö teaduslikuma poolega," sõnas ta. Matsin lisas, et tudengite seas tehtud uuringust selgus, et mida kõrgemal astmel käsitööd ülikoolis õpitakse, seda rohkem tegeletakse ka erialase tööga.

Matsin tõi välja, et rahvusliku käsitöö puhul ei olegi täna kõige olulisem eseme funktsionaalsus või praktilisus. "Pigem see, et see ese jutustab mingeid lugusid. Selle kaudu saame avada enda ajaloolist tausta, traditsioone ja selle kaudu liiguvad need lood kindlasti ka edasi," tõdes ta.

Bristol leidis, et loomemajandus-hullus, kus igasugu asju, sealhulgas ka rahvuslikke mustreid, pandi lihtsalt igasuguste asjade peale, on möödas. "Tegelik elu tuli vastu, nõudlust ei olnud. Vanalinnas näen ma väga vähe sellist nn labastatud Eesti asja, see ei toimi, sest inimene ei ole loll," rääkis ta.

Matsin tõdes, et see on tagasi tõmbunud, aga näiteks mehaanilist ornamendi ülekandmist siiski täna tehakse. "Aga ma isegi ausalt öeldes ei ole väga selle vastu, sest ma arvan, et kui traditsioon ja kultuur on tugev, siis ta elab sellised asjad üle. Mida rohkem seda teadvustatult kasutatakse, isegi, kui see ei ole võib-olla kõige maitsekam või vastutustundlikum, siis ta annab siiski kellelegi mingi sõnumi. Kui kõigil ei ole võimalik osta kallimaid originaalkäsitöö esemeid, aga see tundub siiski märgiline või oluline, siis mina ei ole sellise kasutuse vastu," rääkis Matsin.

Bristol on aastaid pidanud Viru tänaval käsitööpoodi. "Kui selle kunagi 2010. aastal tegime, siis kõik käsitöövaldkonna gurud ütlesid meile, et Viru tänaval on võimatu kodumaise tootega ellu jääda. Selle pretsedendi loomiseks nimetasime poe esialgu Eesti saatkonnaks, Eesti esinduseks Tallinnas, mis oli natuke bravuurikas nimetus," selgitas Bristol.

"Meil on Eesti pood. Kõige taga, mis seal müügil on, on konkreetne inimene, lugu, materjal, tehnoloogia või meister. Mingi väga selge põhjus, miks ta seal on. Mis puudutab matrjoškasid ja merevaiku, mis on niisugune klišee, siis ma huvi pärast vaatasin neid läbi vanalinna tulles distantseeritud pilguga ja nägin, et nii mõnigi merevaigupood ei positsioneeri ennast ammu enam suveniiripoena, vaid on juveelipood," rääkis Bristol.

Bristoli sõnul AliExpressist tellitud Eesti mustriga käpikutega, mis on käsitööst palju odavam, inimesi lollitada ei saa. "Inimesed ei ole lollid. Ei ole mingisugust müstilist turisti, kes tuleb ja keda saab mingisuguse asjaga lollitada. Inimesed ei osta neid asju sellepärast, et neil on käpikutest puudu. See on väga harv juhus, et kellelgi on külm ja tal on kohe vaja. Inimene tuleb sellepärast, et ta tahab endale midagi mälestuseks, midagi oma lähedastele kaasa võtta. Käisin niisuguses kummalises kohas, kus imelikud hallide silmadega inimesed teevad oma roosade kätega imelisi asju ja tema nimi on see või see. Vaieldamatu eelis on teada, kes see inimene nende tööde taga on. See on see, mis töötab," sõnas Bristol.

Matsini sõnul on paratamatu, et kui kasvab elatustase ja inimesed tahavad kõrgemat palka, siis läheb kallimaks ka käsitöö. "Siin ei ole midagi teha, kui tahame meistritööd õiglaselt tasustada või tunnustada," selgitas Matsin ja toonitas, et meistrist käsitööline on omandanud tohutu teadmistepagasi enne, kui on üldse midagi tegema asunud. "Seal on nii palju oskuseid ja teadmisi, ka varjatud oskuseid ja teadmisi, mida ei ole tegelikult ka kõige kallimate kinnaste hinnas arvestatud," nentis ta.

"Käsitöö tipptegijaid on Eestis nii vähe, et need hinnad peegeldavad seda, et inimestel on valik, mida nad oma tööga teevad. Kui keegi on võtnud ja kudunud ikkagi ühed vot-sellised kindad, siis see on väga ajamahukas. Ütle siis sellisele inimesele, et tee poole kiiremini ja poole odavamalt. Miks peaks? Pigem on turul väga palju vaba ruumi teha soodsamaid tooteid, eksperimenteerida," rääkis Bristol.

Näitena pärandi sünteesimisest tõi Bristol pärimusmuusika. "Lipuvärve kaitseb lipuseadus, seal on hea tava ära nimetatud. Aga mis puudutab näiteks pärandmustreid, siis ma tooks võrdluse muusikaga. Meil on rahvamuusika, uued moodsad folkmuusika staarid ja minu arvates on täiesti okei, et sinna otsa on tekkinud folktronica. See on väga mõnus, see liigub maailma. Kas see tegi Eesti kultuurile kuidagi haiget, et teatud tekstid, viisid ja rütmid edasi läksid? See on ajastu peegel," leidis Bristol.

Matsin tõdes kurbusega, et riiklikku poliitikat, mis puudutab pärandtehnoloogiad, nende õpetamist, säilitamist ja populariseerimist, otseselt ei eksisteeri. "Selles mõttes on Tartu Ülikool väga eriline koht, et seal saab traditsioonilist käsitööd kõrghariduse esimesel ja teisel astmel õppida. See on haruldane terve Euroopa kontekstis. Täpselt sarnane koht on olemas veel ainult Norras," rääkis ta.

Bristoli sõnul ongi tänu Viljandi kultuuriakadeemiale nii mõnigi kadumisele määratud või peaaegu kadunud kunst uuesti ellu äratatud. "Ehk meil on tegelikult see mehhanism olemas, kuidas neid säilitada ja ka tegelikult taasluua, süsteemselt uuesti mõtestada," lisas ta.

"Kui räägime suulisest pärimusest ja teadvustame, kui oluline on rahvaluule, siis mul on tunne, et riiklikes strateegiates ja hariduspoliitikas käsitööd niivõrd selge kultuuripärandi osana ei teadvustata. Traditsiooniline käsitöö ongi seotud maaelu ja koduse meisterdamisega, kodustele vajadustele vastavate esemete tegemisega. Arusaam, et käsitöö ei ole professionaalne tegevus, on kandunud üle ka tänapäeva," rääkis Matsin.

Viimasel ajal on hakatud sulgema ka käsitööga seotud õppekavasid. "Sest tundub, et see ei ole professionaale tegevus, see on hobitöö. See näitab, kuivõrd ei teadvustata meie mõistes käelist pärandit ja ökosüsteemi, mis ümber ühe käpiku on. See ei ole lihtsalt käpik. Ühe käpiku ümber ja sees on suur maailm," sõnas Matsin.

Matsini hinnangul oleks abi, kui suunata pärandtehnoloogiate ja käsitöö valdkonna väga headele meistritele üleriikliku toetust ja tunnustus. "ETV-s jookseb saade keevitamisest, vaatan seda vahepeal huviga, aga kus on meie pärandtehnoloogia nägu ja oskuseis tutvustavad saated. Jaapanis saavad meistrid näiteks stipendiume, et oma tööga tegeleda. Meil on kirjanikupalk, aga kus on pärandtehnoloogia käsitöölise palk. Selline avalik tunnustus sellele valdkonnale oleks vajalik."