Psühholoog Tiina Saar-Veelmaa tõi välja mõiste "muljemajandus". "Ei ole ju saladus, et me püüame end sotsiaalmeedias näidata paremana või kohendatuna. Ega see ka paha ole – see on kuuluvuse ihalus – me otsime uusi koosluseid, kuhu me sobime, aga ühel hetkel jõuame kohta, kus saame aru, et see pole päris," selgitas ta.

Saar-Veelmaa arvates on nüüdisajal kõik inimesed justkui kümnevõistlejad. "Üks on see, et ootused elule, milline on üks edukas inimene, on tõusnud. See pole ainult see, et ma olen oma töös suurepärane, vaid ma võiksin olla ka suurepärane sõber, kui mul on lapsed, siis kindlasti viimase peal lapsevanem, ja peaksid olema ka põnevad hobid," tõdes ta ja mainis, et ta on ka ise tundnud seda, et juba hommikul ärgates oled võlgu. "Mida see elu kogu aeg nõuab ja üha uued tegevusnimekirjad, mis ei näi lõppevad."

"Meie baasärevus on juba nii kõrge, et me enam ei tea, kuhu suunas joosta. See on uutmoodi aeg ning üks esimesi asju, mida peame endale tunnistama, et see pole enam see vana aeglane maailm, kus saatsid kirja teele ja ootasid kolm nädalat vastust," tõdes ta.

Berit Kaschani sõnul ostavad inimesed praegu aeglust teenusena. "Me ostame paljusid asju, mis on olnud kogukondlikud praktikad, praegu teenustena," sõnas ta ja lisas, et teraapia kaudu ostavad paljud inimesed hoolitsust, hoolivust ja aega. "Turvalist ruumi, kus avaneda ja olla loomulik."

Ta tõi välja, et biblioteraapia ja ka muud loovteraapiad loovad keskkonna, kus inimene muutub haavatavaks, aga jõuab samal ajal kohe ka ressursini, millega ta saab end toetada. "Isetegemine ja oma loovusega kontaktis olemine on psüühikale niivõrd kirgastav, kas see toimub kohapeal grupis või kodus üksinda, seal pole vahet.

"Me kõik oleme aeg-ajalt endaga puntras ning loovtegevused on täiesti suurepärased nii looja kui ka vastuvõtjana, läbi selle püsime me kontaktis oma inimlikkusega," ütles Kaschan.

Berit Kaschan: "kultuuritarbimine" on ilmselt kõige õudsem sõna eesti keeles

"Me elame kultuuris, kus tunded on tabu, sa oled nõrk inimene, kui sa näitad tunded," lausus Berit Kaschan ja lisas, et me tuleme vastavast ajaloost, kus pole olnud isegi võimalik oma tundeid kogeda. "Ka kõnelemine on tabu, ikka veel on tabu, sest reetmise kogemus on meie ajaloos nii valuline olnud."

Tema arvates elame me endiselt saa-üle-kultuuris. "Aga sa ei saa üle asjadest, mida sa ei vaata," rõhutas Kaschan ja lisas, et kui me ei suuda öelda, et elevant on toas, siis võiksime proovida sellest vähemalt kirjutada.

Kaschan tõi ka välja, et "kultuuritarbimine" on ilmselt kõige õudsem sõna eesti keeles. "Seal on juba sees see mentaliteet või valeootus sellele, mida kultuur meile pakkuma peaks, kas kultuur on midagi väljaspool mind, mida ma lähen võtan ja valin nagu teenust või see on miski, mida ma oma tegude või olemisega loon, olenemata sellest, kas inimene käib kunstinäitusel või mitte, mingisse kultuuri kuulub ta ikka."

"Kultuuri alged on rituaalis ja rituaali eesmärk on korrastada oma psüühikat, korrastada arusaama maailmast, et anda selle kaudu turvatunnet ja samas sellel on ka kavatsus midagi parandada, luua mingi uus kvaliteet või garanteerida mingit heaolu, see on ikkagi heaoluga seotud," tõdes ta.

"Kui keegi on kimpus või pusas, siis esimene asi on olla endaga leebe, see, mis minuga toimub, sellel on põhjus. Ei peaks minema enda suhtes raevukaks – mis minuga toimub ja miks ma endaga hakkama ei saa – vaid usaldaksid, et minu keha ja tundeelu on tark, see on tulnud mulle midagi näitama," sõnas Tiina Saar-Veelmaa.

Kaschan on samuti nõus, et inimesed peaksid endalt pinge maha võtma. "Ei ole see, et jõulude ajal, aastavahetusel või jaanipäeval peab midagi tohutult erilist tegema. Kui vahel nii kujuneb, siis on hästi, aga kui alati ei kujune, siis tuleks teha seda omanäoliseks," tõdes ta.