Justkui Mari nagu Mari ikka. Ikka autorilaulud, ikka akustiline ja ehe kõlapilt. Samas, midagi võngub albumil "...aga samas..." varasemate kauamängivatega võrreldes teistel lainepikkustel. Küllap hüpe pea täielikku isetegemisse, mil laulud mitte pelgalt ei kirjutatud koduses magamistoas, vaid ka stuudio seati üles oma isiklikus riidekapis, on selle üheks põhjuseks.

Läbivalt kaalutlemise igikestvale kohalolule meie elus pühendatud kauamängiv mõjub nii muusikas kui sõnas küpse tervikuna. Kuigi albumi tagamaid valgustades tunnistab Jürjens oma kõhklusi ning soovi üha uuesti ja paremini laule vormistada, ei ole materjal kordagi lõhki viimistletud. Esmakordselt on pillide paletti ilmunud ka trummid ja bandžo ning lisaks mahemeelsele väljenduslaadile ja mõttekesksele laululoomele pakuvad mõned karakteersed vahepalad teatraalseid vaimupilte. Lühidalt öelduna, Mari Jürjens kingib meile jälle oma laulude näol kimbu võtmeid, millega saame soovi korral enda siseilma uksi avada.