Villu Tamme: vanamehed ei tohiks üldse mingitel teemadel sõna võtta

Bloomsbury kirjastuse sarjas 33 1/3 Europe ilmus Brigitta Davidjantsi raamat, mis tutvustab lääne lugejale J.M.K.E. albumit "Külmale maale". Villu Tamme ütles, et kuigi bänd tegutseb tänaseni, siis uus muusika välja ei tule ja tunneb, et paljudel olulistel teemadel saavad sõna võtta uue põlvkonna punkarid.
Bloomsbury sari 33 1/3 ilmub 2003. aastast. Iga raamat võtab lähivaatluse alla ühe märgilise muusikaalbumi. Lisaks peasarjale, kus on ilmunud uurimused näiteks David Bowie albumist "Low", Stevie Wonderi albumist "Songs in the Key of Life" ja Michael Jacksoni albumist "Dangerous", ilmuvad ka tütarsarjad 33 1/3 Japan, Brazil, Oceania ja Europe. Viimases ilmuski Davidjantsi ülevaade Eesti punkmuusika peateosest.
Enne J.M.K.E.-le pühendatud raamatut "J.M.K.E.'s To the Cold Land" ilmus samas sarjas ülevaade saksa eksperimentaalansambli Einstürzende Neubauten 1981. aasta albumist "Kollaps". Villu Tamme sõnul võib objektiivselt vaadates öelda, et J.M.K.E. on kehvem bänd kui Einstürzende Neubauten, aga subjektiivselt vaadates on J.M.K.E. tähtsam bänd.
"On loomulik, et J.M.K.E.-st ka selline uurimus kirjutatakse. Neist välismaa bändidest kirjutavad juba nii või naa kõik, aga meist pole veel kirjutatud. Järelikult oli täitsa niimoodi nagu peab," leidis Tamme.
Pärast algusaastaid on välismaa meedia huvi J.M.K.E. muusika vastu olnud Tamme sõnul pigem leige. "Kui mõni uus album kuskil ette satub, siis paar rida kirjutatakse, aga sellist suuremat ülevaadet või süvenemist ei ole olnud. See jäi aega, mil meie muusika oli kuidagi eksootiline või uus, osa maailmast, millest seal ei teatud üldse midagi. Siis see oli põnev, nagu oleks uus suguharu avastatud, aga siis tulevad uued asjad peale. Kes see ikka viitsib aastakümnete kaupa ühe bändi ühest plaadist kirjutada," tõdes punkar.
Kuigi bänd pole veel laiali läinud, järgmise nädala laupäeval astutakse isegi lavale, aga laulukirjutamine ei tule Tamme sõnul enam nii hästi välja, et värskele albumile saaks mõelda. "Ei ole inspiratsiooni või ideid, mis vääriks lauludeks kirjutamiseks. Vanasti neid oli. Ikka tahaks kogu aeg teha muusikat ja uusi laule, aga jäävad kõik pooleli, sest ei tule kaugeltki nii hea kui oli vanasti," nentis Tamme.
"Kunagi ta oli omal kohal. Sõnum oli selline, mis läks inimestele korda, aga tänapäeval, ükskõik millest laulda, siis see ikka nii palju kordub," lisas ta.
Samas on asju, millest laulda, väga palju. "Aga mul on tunne, et mina olen juba vana. Vanamehed ei tohiks üldse mingitel teemadel sõna võtta. Nüüd on lõpuks selline tore lugu, et kätte on jõudnud uus pungibuum. Sellist pole 1980. aastatest peale nähtud, jube palju uusi bände ja see skeene elab täiega. Seda on ainult tore vaadata ja lisaks on kõik need bändid head ka. Lõpuks on teatepulk korralikult edasi antud ja vanad punkarid võivad tunda, et on õige aeg loorberitele puhkama jääda," rääkis Tamme.
Raamatu sünd
Raamatu seeme sai idanema siis, kui Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teadur Brigitta Davidjants osales Ameerika virtuaalkonverentsil, kus ta tutvustas uuringut Eesti naistest pungis. "Ma ei tea, kas sarja 33 1/3 Europe toimetaja sattus seda kuulma või sattus lugema uuringu abstrakti, aga otsis mu üles ja küsis, kas oleksin nõus leidma mõne albumi ja koostama sarja jaoks taotluse," selgitas Davidjants, kellel oli alguses mõtteis ka teisi plaate, aga taandus lõpuks siiski J.M.K.E 1989. aasta albumile "Külmale maale".
"Sest see on üks album, mis on minu jaoks isiklikult oluline ja ma arvan, et see on ka Eesti muusikaloole väga oluline," lisas ta. Meenutame, et 2014. aastal kutsus Areen kokku 102-pealise žürii, kes valis "Külmale maale" läbi aegade parimaks Eesti plaadiks.
"Taotlusvorm oli hästi pikk ja põhjalik. Pidi seletama, kuidas on peatükid tehtud, mis sa seal räägid, miks see on vajalik, kuidas see panustab selle valdkonna teadmistesse. Taotlus sai positiivse vastuse, see oli mõnes mõttes selline teadussüsteem. Teaduses on tavaliselt nii, et saadad ilmuda ühe artikli ja kaks anonüümset retsensenti annavad tagasisidet. See tagasiside oli positiivne," kirjeldas Davidjants protsessi.
"Kui raamat valmis sai, siis see läks samamoodi retsensendile, kes ka kiitis, ühel konverentsil ütles mulle, et tema meelest oli kõik suurepärane ja midagi muuta pole vaja, aga kirjastus ütles talle, et nii ei kõlba kirjutada ja palus retsensiooni pikemaks kirjutada," lisas ta.
Kuigi raamat on ingliskeelne ja eelkõige lääne lugejale suunatud, siis usub Davidjants, et tänapäeva noortele, kelle jaoks võivad 1980. aastad täiesti arusaadavalt mõjuda eelajalooliselt, on raamatus samuti palju uut. Davidjants lisas, et Bloomsbury poolt on täiesti olemas võimalus raamat ka eesti keelde tõlkida. "Meie noorele lugejale mõeldes on see hea ja mõnus formaat, see ei ole liiga paks, mul oli pandud selge piir, kust üle minna ei tohi ja mida ma isegi natukene suutsin ületada, nii et see on päris hea õppematerjal noortele, kes ajaloo vastu huvi tunnevad," ütles Davidjants.
J.M.K.E. juhtfiguur Villu Tamme oli ise protsessi juures kohal. "Luges kogu aeg juppe üle, parandas väga hästi, teinud põhjalikku ja head tööd. Seni veel üksikute lugejate põhjal tundub tagasiside positiivne, aga eks me näe," muigas Davidjants.
Raamatus võetakse album lugude kaupa ette ja heidab väikse pilgu ka nõukogude aja lõpule ning murranguperioodile. "Kui mõtlesin, kuidas seda kokku panna, siis mõtlesin noorele endale. Ma ei väsi rääkimast, et kui mina käisin koolis, siis oli Eesti üsna hiljuti vabaks saanud, ja kui meil hakkasid 90ndate esimeses pooles ajalootunnid, siis ei olnud meil õpikuid. See tähendab seda, et õpetaja võttis paberid ette ja luges sealt monotoonse häälega maha. Meie kirjutasime seda hullunult üles ja õppisime selle konspekti järgi, aga mitte midagi ei salvestunud," rääkis Davidjants.
"Mulle tundub ka, et meist vanem põlvkond kirjutas Eesti ajalugu patriootlikult ja mõnevõrra rahvusromantiliselt. Meie olime uus põlvkond ja mulle tundub, et me olime väga küünilised, iroonilised, inimese väärtust hinnati klassis selle põhjalt, kas sul on neoonpinal või mitte. Nende lähenemine ei kõnetanud meid. Kui ma umbes 1995. aastal läksin rahvusraamatukokku ja laenutasin sealt "Külmale maale" albumi, siis see kõnetas ühelt poolt muusikaliselt, see ongi suurepärane plaat, aga teine kiht olid tekstid. Sealt tuli minu ajalooharidus, sealt hakkasin arusaama, mida tähendasid staliniaegsed kuriteod, mida tähendas tsensuur, mida tähendas psühhiaatria ja kuidas sellest sai karistusinstrument. Ja sain ka aru skepsisest perestroika suhtes, see oli tohutu ajalooõppetund," selgitas muusikateadlane.
Raamatut kirjutades pidas Davidjants silmas ka aspekti, mida kinnitab tänaseni kestev Ukraina sõda, et läänes alati ei mõisteta, et Nõukogude Liidus toimunu ei olnud kuskilt otsast romantiline eksperiment. "See oli kohutav tragöödia ja kuritegu. Tahan, et inimesed, kes seda konteksti nii hästi ei tunne, ka seda mõistaksid," tõdes ta.
Raamatu "J.M.K.E.'s To the Cold Land" esitlus toimub 25. jaanuaril kell 18.00 klubis Uus Laine.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor