2024. aasta interpreetideks valiti klarnetist ja dirigent Toomas Vavilov, ooperilaulja Ain Anger ja viiuldaja Triin Ruubel. Interpreetide liit põhjendas Ruubelile preemia määramist järgmiselt: "Triin Ruubeli meisterlikkus ja tehniline täpsus köidavad nii nõudlikku muusikapublikut kui ka laiemat auditooriumit, avades kuulajatele muusika emotsionaalse ja intellektuaalse sügavuse."

Ruubel rääkis "Vikerhommikus", et oma tööd saaks ta muretult teha ka ilma nii ilusate sõnadeta. "Ma olen muidugi väga tänulik sellise tunnustuse üle, aga tegelikult on juba täiesti piisav ka see vahetu emotsioon, mida laval publikult saab. ERSO-ga seotult on eriti armas just see, et meil on täitsa oma publik, keda näeb pärast kontserti bussis ja toidupoes või järgmine päev linnatänaval koeraga jalutamas ja kellega saab siis muljetada. Selline vahetus on ka n-ö preemiaks," ütles Ruubel.

"See on kohutavalt armas ja tekitab tõesti sellise tunde, nagu orkester oleks kuidagi kogukondlikult seotud meie linnaeluga. Huvitav ongi arutada ja kuulata meie publiku arvamusi. Nad küsivad, miks mingi teos repertuaaris oli või kuidas me sellesse ise suhtusime."

Ruubel arvas, et ehk on see ka põhjus, miks ERSO kontserdid on tavaliselt välja müüdud, samal ajal kui üldiselt on klassikalise muusika kontsertide korraldajatel raskusi saalide täitmisega. "Ilmselt on selle kohta tehtud analüüse, mille tulemustest ma kahjuks teadlik ei ole, aga mulle tundub, et see teatud vahetus ongi põhjuseks. Me oleme teie orkester, oleme nagu teie inimesed, võib-olla see ongi see, mis publikut selle orkestriga seob ja vastupidi," leidis Ruubel.

Kontsertmeistri töös on Ruubeli sõnul palju aspekte. "Mäletan, et kui ma selle töö sain, ma olin hästi noor, siis ma pidin korraks guugeldama, et kuidas seda lahti seletada. Aga pean ütlema, et see amet on hästi tugevalt seotud kogemustega. Aastate jooksul töötad koos hästi paljude erinevate dirigentide ja solistidega. Ka orkester ise on pidevas orgaanilises muutumises. Siis sa tajud neid erinevusi. Samamoodi tajud neid ka külaliskontsertmeistrina, kui käid mõne teise orkestri juures. Tunned täiesti teistsugust atmosfääri, teistsugust suhtluskultuuri," selgitas Ruubel.

"Kontsertmeister peab esimesena reageerima ja alati natukene ka ridade vahelt lugema, aru saama, kuhu dirigent soovib orkestrit oma tööga viia või mis stiiliga tema interpretatsioon on. Seda tuleb kuidagi vastavalt ja paindlikult vahendada orkestrile. Tihtipeale ka just tehniliselt, et millele me täpselt tähelepanu pöörame, missuguse mängumaneeri me keelpillimänguliselt valima peame, sest neid erinevaid stiile ja võtteid on tohutult palju," lisas ta.

Külalisdirigentidega töötades tuleb mängu töö psühholoogiline pool, mis Ruubelile väga meeldib. Väljapoolt tulnud dirigentidega ülemäära proove ei tehta ja nendega ühele lainele saamiseks ongi abi intuitsioonist. "Aastatega muutub see lihtsamaks. Näed juba esimesel või teisel päeval, kust läheb see liin mingisuguse tuju või iseloomu vahel. See on tegelikult hästi huvitav, mulle kohutavalt meeldib see psühholoogiline külg selle töö juures. Vaatad või märkad, kus dirigendil võib endal olla ebakindlus, mille pärast ta võib mõjuda ründavalt. Tegelikult ei ole vaenulikku ega kurja inimest olemas, vaid sisemiselt ebakindel inimene. Selles töös õpib seda kuidagi tunnetama," avas Ruubel kontsertmeistri ametit.

Sobivuse korral on suurem tõenäosus, et külalisdirigent tagasi kutsutakse, aga mittesobivuse korral kontsert siiski ära jääda ei saa. "Peale iga kontserti külalisdirigendiga on hääletus ja saab täpselt teada, missugune on orkestri suhtumine ühte või teise külalisdirigenti. Nii on meil tekkinud ring dirigente, kes meil ikka ja jälle käivad, keda orkester väga armastab ja kellega koostöö on alati kuidagi väga viljakas," sõnas Ruubel.

26-aastaselt kontsertmeistriks saanud Ruubel tõdes, et oli ametiaja alguses mitukümmend aastat orkestris mänginud muusikutega ehk liiga otsekohene. "Nagu noored kahekümnendates inimesed tihti kipuvad olema. Arvavad, et neil on kohe õigus ja nad tegelikult teavad täpselt, kuidas kõik käib. Alguses olingi võib-olla natukene mitte just riiakas, aga liialt otsekohene mõnes asjas. Hiljem kogemusega nägin, et see diplomaatia pool tööst tuleb samuti aastatega," rääkis ta.

Eesti esindusorkestris mängimine on Ruubeli sõnul tõeline luksus. "Vaadates kui väike meie riik on, meil on tohutult palju väga-väga häid mängijaid ja interpreete. Osadest kuuleme igapäevaselt, aga tegelikult on neid veel rohkem. Kõik noored, kes õpivad kuskil mujal ja ka teistest põlvkondadest inimesi, kes töötavad väljapool. Täna läheb konkurents kogu aeg tihedamaks ja neid vabu kohti tekib jube harva. Nii et see on tõesti luksus," nentis ta.

ERSO-s atesteerimisi enam ei toimu, vaid usaldatakse orkestrante, et nad iga päev oma pillimängu eest hoolitsevad. "See ei tekita usaldust muusikute ning kontori ja korraldajate vahel. Tegelikult oleme kõik õppinud pikalt, oleme kõik professionaalid ja usaldus, et inimesed hoolitsevad oma pillimängu eest igapäevaselt, on meil absoluutselt olemas. Lepingud on tähtajatud."

Proovid on iga päev kell 10 kuni 14, aga proovides partiisid õppida ei saa. "Noodid ilmuvad noodikappi mõned nädalad enne kontserti ja siis sa mitte ainult ei õpi oma partiid tundma, vaid kuulad ka salvestusi, katsud ajaloolisest kontekstist aru saada, et sa vormiliselt ja sisuliselt tajud teost, mitte ainult ühte liini partituurist. See on põhjalik töö. Igapäevasesse rutiini kuulub ka tavapärane pillihügieen, teised projektid jne. Aga see on selline rutiin, mis ei ole ka nagu rutiin, sest ülesanded, mida endale püstitad, on ikkagi kõik mingit pidi alati ilu teenistuses. Selles on midagi hästi meditatiivset ja ilusat," märkis Ruubel.

Välisreise on ERSO-l vähemaks jäänud. "See jaotub Covidi-eelseks ja Covidi-järgseks. Enne Covidit oli neid reise rohkem. Minu meelest ikka kord hooajas sai käidud, aga pärast Covidit on neid tuure kindlasti vähem. Ja nüüd, kui tehti see kärbe, siis seetõttu jäid meil ikkagi ära mõned tuurid, mis olid tulevikku planeeritud," tõdes Ruubel.