Lugesin 2024. aastal läbi ainult ühe ilukirjandusteose ja sedagi kohe jaanuaris. Õigupoolest arvasin nii neid soovitusi kirjutama hakates – siis meenusid mõned sõprade teosed, millele ju korrektuuri lugesin.

Osa eelmisest lugemisaastast võttis ära mu doktoritöö, ent enda doktoritööd oleks vist cringe soovitada, nagu ka Roberto Calasso "Kirjastaja jälge" (Komapäev, 2019), mille ise kirjastasin. Kirjastama ajendas mind Enrique Vila-Matase "Dublinesk" (Toledo, 2014), mille Utoopia raamatupoes (#rip) päris mitmele pähe määrisin. Võiksin une pealt soovitada ka üht enda lemmikuimat, Kristel Rebase luulekogu "Ah litad minge te kah" (2019), otsustasin aga siin rääkida oma osaluseta raamatutest.

Sveta Grigorjeva "Kliitor on anarhist"
Suur Rida, 2024

Läbinisti feministliku kriitikakogumiku "Kliitor on anarhist" oman­dasin koos pühendusega jaanuaris, kui käisin Sveta sünnipäeval slash esitluspeol. Sveta on inspireeriv ja imetlus­väärne, tema kirjutamisstiil väga nauditav ja tekstide sisu on point. Ma ei tee saladust, et olen Sveta fänn. Sain selleks, kui ilmus tema debüüt "Kes kardab Sveta Grigorjevat?" (Värske Rõhk, 2013) ja Helena Läks soovitas mul seda lugeda. Algul olin skeptiline, ent kui olin ostnud ühe kollaste kaantega eksemplari, sain aru küll, miks ta seda tegi.

Samuti kollane "Kliitor on anarhist" meeldis mulle aga sekundist, mil seda Sveta postituses nägin. Mäherdune pealkiri! Esitlusel mainis ta, et on kõikide oma raamatute pealkirjad varastanud. Respekt! Vilja Kiisleri küsimusele, mida ta arvab enda nimetamisest naisluuletajaks, vastas ta, et kaaperdas sõna naisluuletaja tagasi. Jälle respekt! Sveta loeb ka väga palju raamatuid (ja teeb palju muud, millest annab tunnistust kogumiku mitmekesine sisu). Respektide kübaratrikk, ühtlasi: võtan eeskuju.

"Language Myths"
Penguin Books, 1998
Koostanud Laurie Bauer ja Peter Trudgill

Keeleteaduse raamatute vahel oli keeruline valikuid teha. Samavõrd soovitaksin lugeda näiteks David Crystali raamatut "How Language Works" (Penguin Books, 2006) ja kahe Hayakawa "Keelt mõttes ja teos" (Postimees Kirjastus, 2022), aga viimast olen Sirbis juba arvustanud. Keelemüütide raamatu valisin lõpuks seepärast, et selle avaldamisest on möödas 27 aastat, ent müüdid keele kohta püsivad ikka samad, 27 klubisse neil paraku asja pole. (Kunagi väga ammu täitusid ka nende müütide tkday'd, millest räägib Alex Horne raamatus "Wordwatching" (Virgin Books, 2010) – üldiselt humoorikas tekst, aga defektiks paraku müüt, et sõna pole olemas enne, kui see sisaldub sõnaraamatus.)

Kohe esimene müüt on püsivalt aktuaalsel teemal: et sõnade tähendused ei tohi muutuda. Lühidalt ja lihtsalt on selgitatud, miks see müüt on jabur (pikemalt ja keerulisemalt saab lugeda minu doktoritööst). 21 müüdi seas käsitletakse veel selliseid levinud väärarvamusi nagu et meedia rikub keelt, et osa keeli on keerulisemad kui teised, et lapsed ei oska enam korrektselt rääkida ega kirjutada, et saksa keel on kole, ja muud säärast ekslikku.

PS. Sorri, Laurie, et sa mu doktoritöös oled Laura. Avastasin alles kaitsmispäeva hommikul, et sa oled mees.

Carolina Pihelgas "Lõikejoon"
Loomingu Raamatukogu nr 1–2, 2024

"Lõikejoon" oligi see eelmise aasta ainus ilukirjandus, mille läbilugemist mäletasin. Raamat on saanud päris palju kajastust, nii et kui leidub keegi, kes seda siiani lugenud ei ole, siis loetagu nüüd. Lihtsalt suurepärane raamat, aga sugugi mitte lihtsal teemal. Vaimsest vägivallast, sellega toimetulekust ja sellest vabanemisest ilmus eelmisel aastal ka Kristel Algvere "Teine kogu" (hapax legomenon, 2024).

Neelasin "Lõikejoone" alla ühekorraga – tekst haaras ega lasknud lahti enne, kui sai otsa. Siis lihtsalt olin sunnitud lahti laskma. Lühikesed pildid, millest lugu kokku on pandud ning mis vahelduvad ajaliselt ja muuski, on väga hea touch. Mõjus ka teksti emotsioon. Carolina on emotsiooni loomises üldse väga oskuslik, näiteks tema luulekogu "Valgus kivi sees" (Kaksikhammas, 2019) lõi samuti konkreetse meeleolu. Ehe ja vahetu.