Kuigi draamateater purjetab tõusulainel, siis on Toompere sõnul loomulik, et tõusud ja mõõnad käivad käsikäes. "Ega loorberitele puhkama jääda ei saa. Kogu aeg käib töö edasi, kogu aeg peab üritama endast parimat anda ja muutusteks valmis olema," sõnas Toompere jr.

"Meil on selles mõttes head lavastused, kus on tõsised teemad, aga tegelikult, kuidas sa räägid tõsisest teemast, kui ei ole kergust. Mulle tundub, et meil on kõigis lavastustes mõlemad otsad esindatud," kommenteeris Toompere komöödiate puudumist draamateatri mängukavast.

Toompere sõnul on normaalne, et päevakajalisemaid etendusi ei saagi aastakümneid repertuaaris hoida. "Ega siis teater on kaduv kunst ja suuremat osa ei saa aastakümneid repertuaaris hoida, see on täitsa normaalne. Tulevad uued tükid, uued teemad. Minu meelest loomulik ja tore liikumine. Ise ka ei jaksa igavesti samade teemade otsas istuda," tõdes ta ning on ka teatris toonitanud, et etenduste kavast maha minemine ei tohikski liiga valulik olla. "Et midagi uut ja värsket saaks tulla, peab midagi eest ära ka liikuma. Eks me siis räägime sellest omavahel. Kas siis müük on väiksemaks läinud või siis tundub lihtsalt, et näitlejatele tuleb juba uusi töid peale, jne."

Draamateatri trupis on 38 näitlejat. "See on parasjagu. Tegelikult kasutame ju ka päris palju külalisnäitlejaid. Mulle endale meeldib see sümbioos. Mulle tundub, et see on kõigile kasulik. Püsime niimoodi värsked ja hetkel ma näen, et see toimib," selgitas Toompere, kelle teatris on see-eest koosseisulisi lavastajaid vaid üks. Tänaseks on tendents selline, et lavastajad võetakse väljapoolt teatrit.

"Just selleks, et ka teatri repertuaar saaks värske püsida, on vaja väga palju erinevaid lavastusi, erinevaid lavastajaid. Samas ei ole sellist suurt teatrit päris üksinda võimalik vedada. Repertuaar ja kõik muu on tegelikult suur koostöö. Siin tuleb seda koormust kuidagiviisi jagada. Isegi kui lavastaja ei ole teatris n-ö palgal, siis tegelikult on meil nii ehk naa lavastajad, kellega me järjepidevalt koostööd teeme. Selle koha peal ei olegi nii oluline, milline see töölepinguline suhe on. Põhiline on hea klapp lavastajatega," selgitas Toompere ja tõi näiteks Tiit Ojasoo, kellel on peaaegu igas hooajas üks lavastus.

Häid lavastajaid võiks Toompere hinnangul Eestis rohkem olla. "Ega see lihtne ei ole kogu aeg mingisuguseid uusi ideid välja genereerida. Mingis mõttes võib öelda, et nii lavastajad kui ka mina teatri loomingulise juhina oleme pidevas loomingulises kriisis, idee otsingus, ja kui mingisugune tore mõte tuleb, on korraks hästi. Natukese aja pärast oleme jälle selles samas kriisis tagasi," nentis Toompere.

Toompere üritab ennast lavaliselt vormis hoida, aga täiskohaga näitlejaga koormust hetkel kanda ei jõuaks. "Seda ma olen draamateatris mitu aastat teinud ja ma tean küll, mida see tähendab. Praegu on mu koormus selline väga mõõdukas," lisas ta.

Tõusvad piletihinnad on Toompere sõnul planeeritud selle järgi, et ots otsaga kokku tulla. "Mõne lavastuse puhul on see hind kõrgem. Keskmine hind draamateatris on 30 eurot ja veidi peale. Ei ole 70, nagu on võib-olla kõlama jäänud. "Rahamaa" ja "Macbeth" on ka jube suured lavastused ja nende omakulu ongi kallis," rääkis ta.

"Kui tunneme, et Eesti riigis lähevad need piletihinnad liiga kalliks, siis kuskilt peab seda toetust juurde tulema, sest meil ei ole teist viisi, kui piletihinnaga kulusid kuidagi optimeerida. See on meie ainukene hoob täna."