Neljapäeva hommikul kell 8.32 käib plinn. Minu telefoni ekraanil on sõnum: "Sain just teada, et esmaspäeval algab Rahamaa piletite müük. Kogu kiirelt teatriklubi piletisoovid kokku! Nüüd tuleb tegutseda. See on me ainus võimalus." Ülesanne on antud. Küsimusi ei küsita. Tuleb tegutseda.

Meie klubis on üks lihtne reegel: kui tuleb müüki hea lavastus, tuleb kiirustada kiiresti. Soove koguneb tervelt neljakümne pileti jagu. Kuna mul on praegu veidi vabam graafik, lubasin, et võtan piletite väljavõitlemise enda peale.

Kõigepealt tuli paika panna kuulikindel taktikaline plaan. Nagu ikka, tuleb selleks kaardistada tegelik olukord. Üks allikas väitis kindlalt, et kohapeale minek on mõttetu – online-ostjad haaravad kõik sekunditega. Teine oli veendunud, et just veeb ei pea survele vastu: süsteem jookseb kokku, platvorm hangub ja lõpuks jääb ekraanile ainult tühjus kirjaga ERROR 1200. Karta on, et kõigil on siin omajagu õigus. Seega sündis otsus panustada mitmele suunale korraga.

Lõplik plaan nägi ette, et lähen kohale – võimalusel rohkem kui tund enne müügi ametlikku algust. Seda just kindluse mõttes, sest ega kultuurihuvi pole ainus, mis inimesi sappa toob – siin on ka hasart, soov mitte ilma jääda, ja, jah, natuke sporti. Tasub märkida, et eelmisel ööl oli üleriigiliselt kella keeratud – detail, mis võib tunduda tühine, aga tähendas minu jaoks, et ärgata tuli vana kellaaja järgi juba kuuest. Seda selleks, et keeta kaasa termosetäis kohvi ja teha valmis mõned võileivad – sest Jumal üksi teab, mis Draamateatri ukse taga saama hakkab. Eelseisva kultuurisõja tõsidust kinnitas ka reedel tehtud (luure)kõne Draamateatri kassatädile. Töötaja, kes toru võttis, teatas ilmselge ärevusega hääles ja keerutamata: "Tuleval esmaspäeval ei ole miski tavapärane."

Käes on SEE hommik! Kuna seltsis on segasem, siis haarasin endaga kaasa meie teatriklubi väärika ja vankumatu veterani, kes ei kohku tagasi ei sabade, varahommikuste ärkamiste ega Tallinna närvilise liikluse ees. Tal on kogemust, ta on Siberistki eluga naasnud. Liina teab, et teatrisse ei saa mitte ainult piletiga, vaid ka hoiakuga. Meil oli vaikiv kokkulepe: pakume üksteisele seltsi ja kui vaja, võitleme, seljad vastamisi, viimse piisani.

Kell näitas 9.04, kui Draamateatri uksed paistsid. Kas jäime hiljaks? Juba kaugelt oli näha, et esimeste hulka me ei jõudnud – enam kui kümmekond inimest oli meist ette jõudnud. Kohe meenus lugu, mis oli pärit "kindlast ja usaldusväärsest" allikast: eelmisel korral olla keegi, siinsamas seistes, jäänud piletitest ilma, ja ta oli sabas teine. Online-müük olla toiminud kiiremini ja armutult. See teadmine tabas korraks kui külm märg kalts näkku. Me olime kohal, aga see ei tähendanud veel mitte midagi.

Algas pikk ja vaikne ootamine. Saba pikenes iga minutiga. Meie teatriklubi grupivestlus kees – emotikonid, ergutused."Pöidlad pihku!", kirjutas Merilin. Aga kui aus olla, siis sees keeras – närv oli sees. Mitte paaniline, vaid see vaikne, söövitav tunne, mis hiilib ligi siis, kui mõistad: äkki me ei saa hakkama, äkki veame kõiki alt?

Kindlustunnet ei lisanud ka sõnumid, mis paralleelselt veebis piletiõnne proovinud klubiliikmetelt saabusid. Keegi raporteeris, et on ootejärjekorras kohal number 3825 – süsteem lubas ostuvõimalust mitte varem kui ühe tunni, kolme minuti ja 44 sekundi pärast. Selle arvestuse järgi paistis, et meil on siiski edumaa.

Kell on 9.53. Kohapeal algab ebamäärane sagin. Ja siis see juhtub: Draamateatri kassa uksed avatakse! Kas tõesti? Kas tõesti algab nüüd piletimüük? Kell pole ju veel 10.00?! Ja nii ongi, piletimüük on avatud, ja seda loetud minutid enne väljakuulutatud algusaega.

Liina reageerib kiirelt – tal on aastatega omandatud sisemine kompass, mis ütleb täpselt, kuhu ja millal liikuda. Suudame end temaga siseruumi pressida. Ei mingit trügimist, aga ka mitte viisakat passimist – see on täpselt mõõdetud liikumine, kus enesekindlus on edu võti ja silmside tähendab tehingut.

Esimest korda tekib julgus unistada, et äkki me ikkagi saame need piletid. Mitte nelikümmend, muidugi mitte – aga no mõnegi? Kaks? Neli? Midagigi, et öelda: meil vedas. Kas või natuke.

Piletimüüjad on selgelt pinges. Õhk on ärevust täis. Meist paar kohta eespool jõuab oma ostuhetkeni vanem härrasmees. Ta seisab kohmetult leti ees, ilmselgelt veidi ärevil. Karta on, et ta ei arvanud, et näeb veel oma elus midagi, mis meenutab nõukaaegset saiajärjekorra võitlust. Ja seda veel… teatripiletite pärast. Mitte suhkru või kohvi pärast, vaid õiguse eest osta 70-eurone pilet, et istuda saalis, lihtsalt vaadata, kuulata ja kaasa elada.

Müüja hingab sisse ja küsib rutakalt: "Mis kuupäevaks te soovite?" Vanahärra tõstab õlad. "Ma ei tea." Sekund pausi. Seejärel toriseb müüja, nüüd juba selgelt ärritunult: "Aga kust mina siis seda teadma peaksin?! Otsustage kohe ära! Kas te ei saa aru, kohe saavad piletid otsa. Mõelge kiiiiiresti…" Seepeale tardub härra sootuks.

Mina, seistes Liinaga kaks sammu tagapool, neelatan kuivalt. Issand jumal, me jääme nendest piletitest ilma, jõuan mõelda. Loen mõttes sekundeid – veel natuke, ja avaneb ka online-müük. Ja siis, ma tean, tekib kontrollimatu kaos. Nii on ju räägitud ja hoiatatud.

Jeessss, minu kord! See hetk on lõpuks käes! Kõik eelnev – ärkamine enne kukke ja koitu ning sabas seistes kogutud kannatlikkus – jõuab nüüd hetkeni, kus otsustatakse, kas saame piletid… või ei saa me mitte midagi.

"Nelikümmend piletit, palun!" ütlen. Mitte valjusti, aga täiesti selgelt. Nagu oleksin seda harjutanud. Tegelikult olengi.

Müüja vaatab ekraani – ja siis see juhtub.

"Online-müük avanes," ütleb ta, ja tema hääl tõuseb poole tooni võrra. "Piletid kaovad sekunditega! Kiiresti, mis kuupäevaks te tahate? Neli piletit, jah?"

Mis neli?! Mu pulss tõuseb. Silmanurgast näen, kuidas kella numbrid loevad halastamatult sekundeid. Ma ei taha ettegi kujutada, mis piletimüügi veebikeskkonnas praegu toimub.

"Esimene vaba kuupäev. Ja nelikümmmmmend piletit. Ruuutttuuu…" vastan kiiresti, püüdes mitte kõlada liiga paanikas, kuigi tahaks karjuda: palun, ära lase sellel hetkel käest libiseda! Minu ja Liina peale loodetakse!

Müüja tegutseb. Tema käed liiguvad vilunult. Hiir lohiseb üle ekraani, kaks toolirida läheb lukku. Klik. Klik. Ja korraga – need on meie omad. Neid pileteid ei saa enam keegi teine. Mitte ükski refresh, mitte ükski teise ekraani taga tehtav klikk siiani enam ei ulatu!

Pingelangus on nii järsk, et korraks ei oskagi reageerida. Keha pole veel aru saanud, et oht on möödas. Ma maksan arve. Loeme piletid rahulikult üle – üks, kaks, kolm… nelikümmend. Iga sekundiga kaob veel killuke pinget.

Kell on 10.02, kui saadan teatriklubi gruppi lakoonilise, aga kõike ütleva sõnumi:

"40 piletit käes!!!"

Ja see, mis sellele järgneb, on totaalne emotsionaalne plahvatus. Südamed, hüüumärgid, hõiked ja virtuaalne aplaus. Kui töötajaid tunnustataks viie aasta tagant kord sellise entusiasmiga, ei vahetaks meist keegi kunagi töökohta. Minu saavutusvajadus on paksult rahuldatud. No kohe päriselt. Mitte lihtsalt "hästi tehtud", vaid selline tunne, et oleme Liinaga korda saatnud midagi ennekuulmatut. Väike osa Eesti kultuuriloost, omal moel.

Kell 10.10 astume Draamateatri kassast välja. Ilm on sama, aga tunne on teine. Ja saba? See on nüüd veel pikem. Silma järgi vähemalt 50 inimest. Ei tahaks nende olukorras olla, tõden.

Kindel on, et see hommik jääb meelde. Mitte ainult "Rahamaa" pärast, vaid kogu selle vaikse, külma, veidi hullumeelse ja täiesti (eba)inimliku missiooni pärast.