"Eesti Üliõpilaste Seltsi XXI album" ja Ain Raali ning Kristel Vilbaste "Meie mürgiseimad taimed"

Eesti Üliõpilaste Seltsi albumid on alati eriskummalised ja ergastavad, ent vaieldamatult väärtuslik lugemisvara. Poest ei pruugi noid leidagi, raamatukogudesse tulekuks põhjust seda enam. Jah, siin on Seltsi ja ta vaieldamatu kultuurilise tähenduslikkuse teemalisi lugusid läbi kolme sajandi aja. Ja on täieliselt tänaseid tekste ja on naljaheidet ja on mida kõike veel. Ühe poolteistsada aastat kasvanud ja kasvatanud seltskonna ülestähendus ühes aastas pakub igaühele midagi. Tean, et see kõlab pahasti (et mitte kellelegi mitte ridagi) – aga EÜSi puhul ei kõla. On lahe ja äge, kuidas vägagi vastuoksikute mõtteviisidega inimesed ühtede-samade kaante vahele vennalikult ära mahuvad. Nimepillamist tegema ei hakka, vandenõuteoreetikud ja Seltsi avalik koduleht saavad sellega vägagi toime.

Kui vaadata nö tiitellehe pöördele, siis tuleb tunnistada, et meesterahvastest koosnev ajugäng on toimetamise ja korrektuuri jaoks ikkagi pidanud palkama naisterahvaid. Nõnda on elu kiik – las mehed müttavad, mis nad mõistavad, aga kui targad daamid asja üle ei vaata, kisub kamaraks.

Ma võin julgesti lahjemat sorti mürki võtta, et iga funktsionaalset lugemisoskust valdav inimene leiab siit raamatust miskit vaimundavat ja sädelevat. Nii segase seltskonna Seltsis on lahjema mürgi võtmine kindla peale minek.

Mürkidest rääkides: noid meil Eestis väga palju ei ole. Maailm ja loodus kubisevad mürkidest, mis kõik oskavad inimesele hetkekesega otsa peale teha. Sellist taime pole leitud ega leiutet, kes inimlooma lambist raksti ära raviks. Tuleb hoida silmad-kõrvad-meeled lahti ja olla ettevaatlik. Isegi Eesti looduses on mõned taimlised elutsejad, kellega suulist suhet arendada ei tohiks.

Mürkmadusid pole (eks va rästik on nii ja naa ja harv nähe), surmavaid ämmelgaid ega sipelgasisi ega ultrasääski kaa teps ei. Ilusaid taimlisi, kes tappa võivad, on. No ja noid tulekski ju teada. Nõnda nagu me ei korja sousti jaoks ühtki seent, mis täpne tuttav ei ole, ei kipu me närima ühtki ürti, marja ega juurikat, mille toimest pole jo vanavanaemade pärimus meile turvajuttu ajanud.

Pärimusega on nii ja naa. Paljudel polegi. Siis läheb raamatut tarvis. Raiuge mürgiseimate taimede raamat peakolu sisse, et metsas midagi väga valesti ei läheks. Jah, oma lolluse kätte võib kärvata südamerahus, aga on seda siis vaja. Parem tarkuse süles elada.

Märten Kross "Kokkuleppelised imed" ja Toomas Kulli koostatud "Eesti krooni aeg 20. juuni 1992 kuni 31. detsember 2010"

Märten Kross on kirjutanud hea raamatu, millele päriselt pihta saamiseks tuleb natuke aega võtta. Mõned lugejad on Krossiga samades aegades-ruumides elanud, teistele on see üks heaste kirja pandud lähiajaloolugu. Ju on meidki, kes me kahe võimaluse vahel kõlgume, ent ometigi eeskätt kirjandust armastame.

Ja inimesi, oma lähedasi esmajoones.

Krossi jutuveerekulg võib puudutada paljutki pidi, ent esmalt ikkagi inimlikkust ja armastamise võimalikkust või võimatust puudutades ja lahates. Vägagi valusaid vaatenurki esile tuues. Pealtnäha pehmet ja edevat maailma sujutades räntsatab lugeja ootamatusse kõrkjastikku, saab vastu vahtimist suurima võimaliku valuga ning loodetavasti taastab kadunud usu armastamise võimalikkusesse. On elus hetki, mil hingad kergendatult, et nood asjad on keegi juba ära kogenud. Samas tead, et kõik seesama on siinsamas ning ainus, mida päriselt võib, on tunda kaasa. Südamest.

Armastuse taga jookseb raamatus raha, selle tulek ning kadu, asjad ja mösjad, mis tolle eest justnagu saab. Natuke saabki. Kross on väärt oma raha, rahu ja kohatist kadu. Ta möllab krooniajas ja hukkub euroajas, ta tuhastab, tõuseb ja tuleb, ta on meie aja fööniks. Armastuse tulelont pihus. Lugege ja leegitsege!

Fööniksi fooniks soovitan siira armastusega tehtud raharaamatut "Eesti krooni aeg". Sada eksemplari. Osta ei saa. Iga raamat on isemoodi trükitud lehekülghaaval. Mõnes raamatukogus saab näha. Hullus par excellence. Kuidas teha sada säherdust trükist, milles igaühes on kõik eesti kupüürid füüsiliselt sees ja järjestet nõnda, et iga rahatähe viimased seerianumbrid lõpevad vastavalt nummerdet raamatu tähisega? Igaüks on isevärki ja ükski pole täpsesti sarnane? Koostav koguja Toomas Kull on hakkama saanud kaheksasaja+ kupüüri kokkukogumisega ning siin on võimas meenutus krooniajast. Rublade ja eurode vahepealt. Hästi tehniline, tark ja tegutugev. Noid, kellele hinge poeb, on vähe, aga hingede väärtus ei sõltu arvust, ei teps. Hea teos haakub teistega ootamatutel moodidel, pole kahtlustki.

Kross ja kroon sobivad kokku heaste. Krossi raamat algas kroonide ajal (taustaks lausa rublaaja lõpuveer) ja tema lõppu pole tegelikult veel näha. Ükski elu ei olegi teisega ühteviisi välja veeretet. Ja isegi kui mõnel hetkel on taskus vaid üks euro, siis maailm annab alati uued võimalused. Elu on täis vinkse ja võnkse, kroonigem krossirada!

Usk, lootus ja armastus. Suurim neist on… kas mäletate?