Samm-sammult ekvaatori poole liikudes hakkavad interjöörides sagedamini silma kahhelplaadid. Need imbuvad salamisi peldikutest esikutesse, sealt edasi elutuppa-magamiskambritesse, tungivad ustest-akendest välja ja ronivad mööda seinu maja fassaadidele. Kellel on olnud Portugali asja, pole jätnud ahhetamast kirevate maalingutega seinte üle. Neid fajansitehnikas plaate nimetatakse azulejo'deks ja need on kaunistanud sealseid interjööre viimased viis sajandit. XIX sajandil hakkasid need dikteerima juba Portugali välisilmet, kuna maalitud plaadid kinnitati fassaadidele, kus need kaitsesid maja ja elanikke kuuma, külma, niiskuse ja vihma eest. Peale päikesekiirguse peegeldasid keraamilised maalingud ka omanike rikkust – mida kopsakam kukkur, seda luksuslikuma lahendusega dekoor.

Azulejo'de kohta keraamikaloos pole mul paslik siin avama hakata. Selleks tasub minna ise Adamson-Ericu muuseumi, kus näeb Portugali azulejo'de muuseumi kogul põhinevat näitust. Tegelikult, nagu väljapanekuga kaasnevas kataloogis ka märgitud, on kogu Portugal – põhjast lõunani ning Madeira ja Assoorideni välja – hiiglaslik azulejo'de muuseum.

Teinud hiljuti veidi pikema rännaku Marokos, et õppida lähemalt tundma islami kultuuri, panin tähele teatavat ühisosa kahe monoteistliku religiooni visuaalse keele vahel – on ju meile ajalooõpikutest teada Vahemere maade rannikutel loksunud kultuurilainetused. Seda suurema põnevusega saab jälgida, kuidas on nende vahused pritsmed ornamentide ja motiividena seintele tardunud … Nii hakati ka azulejo'sid kõigepealt valmistama islami päritolu tehnikate abil ning varastel kahhelmaalidel näebki lopsakaid taimemustreid. Sealt ei leia eest kindlajoonelisi piire, vaid kahe kultuuriruumi tihedalt üksteisest läbi kasvanud taimeväädistiku.

Profaanne sakraalsus

See on oksüümoron – kuidas saab miski mõjuda korraga ilmalikult ja pühalikult? Siin on süüdi vaid mu enese rikutus. Meie laiuskraadil seostub kahhelkivi peamiselt puhtusega. Aga kas pole puhtus mitte vaimlise sfääri etalon? Pean siinkohal silmas pigem füüsilist puhtust. Kahhel on meie kodudes enim kasutusel vannitubades, vetsudes ja köökides, et kõiksugu kehaeritisi ja rasvapritsmeid kergem koristada oleks. Avalikus ruumis näeb seda materjali ujulates, käimlates, autopesulates, tapamajades, haiglates – kõik ikka puhtuse ja puhastamise teenistuses. Mõni ime siis, et kahhel seostub siinmail eelkõige roojamise ja kasimisega. Rikutud mõistuses hiilib kehalisus pühapiltide juurde kaasa. Kehaline ja vaimline puhtus üritavad neitsi Maarja kahhelpalge all kitsast territooriumi jagada. See ei häiri, pigem moodustab uusi põnevaid tajukihte. Enamasti kahhelplaatidele näoga nii lähedal seistes on minu ees pissuaar, nüüd aga neitsi ja neitsist sündinu. Kas selles on ka mingi erootiline tasand? Jaanus Samma võtmes homoerootiline kohtumine Ristija Johannesega? Jätan selle mõttekäigu teiseks korraks.

Kohalikud pärlid

Ülevate azulejo'de vahel Adamson-Ericu muuseumis jalutades kaesin kunsti, mis meie laiuskraadil tundmatu. Oot! Pigem oma erilise sakraalse dekoratiivsuse tõttu tundmatuna näiv, sest niipea kui jõudsin kahhelkivimaalide meie mail olematuse manifesteerida, hakkas ükshaaval pähe hüppama näiteid. Kui tegin Leo Rohliniga mõni kuu enne tema lahkumist intervjuu, näitas vanameister mulle maalitud keraamilisi dekoratiivplaate. Kaltsukatest ja antikvariaatidest leiab veel fantastiliselt värvikirevaid Tallinna Ehituskeraamika Tehase ehisplaate, mida kraanikausi- või pliitataguste kahhelkivide vahele iluks mörditi.

Alles möödunud suvel vaatasin Tartu Uue teatri festivalil "Hungerburg" Renate Keerdi lavastust "Kahheldraal", mida huvilised ka sel augustikuul saavad Narva-Jõesuhu vaatama minna. Soovitan! Lavastus leiab aset unarusse jäetud Mereranna puhkekodu tühjas basseinis ning lavakujunduse silmatorkavaima osa moodustab kahhelkividest mosaiikne pannoo. Sääraseid monumentaalseid pärleid leiab üle maa palju. Kui uusmaterjalistliku filosoofia aeglaselt peale rulluv laine kunstiväljal füüsilise mateeria taas seksikaks muutis, haarati esimesena savi järele. Meenub kohe peatselt Veneetsiasse, samuti värvikirevast kahlist palistatud linna, purjetav Merike Estna, kes on maalinud täis mitmeid massiivseid kahhelpindu.

Ja kohe kindlasti pole võimalik mööda vaadata keraamiliste maalide olulisusest Adamson-Ericu loomingus, kellenimeline muuseum portugallaste näitust võõrustab. Kui elu keerdkäigud olid meie kunstniku tervise hävitanud, õppis ta töötama vasaku käega. Tänu sellele on sündinud siinses kunstiloos Sirje Helme sõnul sõjajärgse modernismi ühed originaalsemad ja tähelepanuväärsemad teosed.* See omakorda on andnud tugeva tõuke meie keraamikute savimaalides eneseväljendusele, mis ei jää grammigi alla Adamson-Ericu omale. Kohe meenuvad siinkohal vanameistriga aega jaganud Aino Alamaa, Ellinor Piipuu, Helene Kuma, Elgi Reemets või minu suur lemmik Mari Rääk. Polegi nii vähe, ja mida kauem mälusoppides uitan, seda enam neid pinnale ujub. Mul on hea meel, et Adamson-Ericu looming on ajendanud diskussioonipartnerina siia sõidutama portugali pärleid, kuid oleks väga põnev näha mastaapset keraamilise maali näitust, mis võiks oma paremikuga mahu poolest vabalt täita Kumu monumentaalsaali või loodetavasti peagi Tallinnas Vabaduse väljakul taas avatava Kunstihoone.

Alkeemiline tasand

Klassikalises maailmapildis asub õlimaal kunstihierarhia tipus. Mina tulen rahus, õlipuuoksake noka vahel. "Ükskord läksid puud võidma enesele kuningat. Nad ütlesid õlipuule: "Ole meile kuningaks!" (Kohtumõistjate raamat 9:8). Õlimaal krooniti maalimaailma kuningaks, kõik teised maalimeediumid jäeti naistele. Ka õli üritatakse lõuendil kuhjata, kobrutama ajada, faktuuride tekitamiseks mulla või muu mahtainega segada, aga ikka tirib julm tasapindsus maaliteose sisegravitatsiooniga värvi tagasi lamenema. On meistreid, kes õlivärvis raskesti taltsutatava lopsakuse esile suudavad manada, kuid kosmeetiliselt tasandilt välja murda on raske. Seda suudavad minu meelest kõige paremini teha läänelikus traditsioonis naiste osaks jäänud tekstiil ja keraamika. Nii leiabki nõukaajast lopsakaid seinavaipu, mille värvikirevad pinnad kobrutavad nagu samblikud, hallitus või lopsakas alusmets. Seal paljastub tõeline maaliline mäss ja allumatus, mis võib vabas vormis rippuda, põimuda või turritada. Samasugune allumatus valitseb glasuuride vallas.

Kunst vapustab mind harva. Liig sagedad on selle hoobid … Need teevad inimese tuimaks. Kuid pean tunnistama, et teatava vapustuse sain Pergamoni muuseumis Ištari väravate bareljeefe nähes. Kunstiajaloo õpikutest olid need meeles ühtlaste toredate keraamiliste pindadena, ent kohapeal ootasid mind väga mitmekihilised tekstuurid. Vapustas just see äärmine lopsakus, mis ühelgi trükitud reprol ei ilmne. Paksud glasuuride kihid voolasid, kobrutasid, mullitasid … Tuli oli need värvinud kõik erisuguse pintsliga, sest iga väiksemgi muutus põletamisel oli lasknud pigmentidel erineval moel vormuda. Sama glasuur võis kõrvuti asetsevatel kividel ilmuda akvarellilikult heleläbikumavast toonist podiseva nõiakatla tumeda opaakse keeduseni. Sellist sügavust ei võltsi ühegi õlivärviga.

Sama alkeemiline nõiakatel on hillitsetud kujul osaline ka Adamson-Ericu muuseumis näha azulejo'de puhul. Glasuur on oma olemuselt klaas ja seetõttu annab transparentsete ja opaaksete kihtidega väga laialt mängida. Kahele kõrvu asuvale kahhelkivile maalitud näopoolel võib leida ühelt mullitavat täpilisust ja teiselt pakse õliseid laike. See on tule üllatus, maalijal pole neid alkeemilisi protsesse võimalik dirigeerida. Need juhtuvad. Kunstnik peab leppima. Kui tegu on hea kunstnikuga, kes ei maali üksnes pindu, vaid ka sügavust, suudab ta selle sattumuslikkuse enda kasuks tööle panna. Ta võtab ette isepäise meediumiga paaristantsu, kus mõlemad partnerid peavad teist kuulama, et vältida varvastel tallumise valu ja jõuda sinna, kuhu kumbki üksi teed ei leiaks.

Lõpetuseks kutsun üles veel kord leidma seda lumma ka siinsest glasuurmaalist. Kahhelkive on popilikus võtmes eriti silmapaistvalt kasutanud oma pannoodes Mai Järmut, kelle tööd sobiksid hästi näitusel portugallaste uuemaid suundumusi esindavate Lourdes Castro ja Maria Keili tööde kõrvale. Velda Soidla, Saima Sõmer, Õnne Õunap ja Naima Uustalu on vaid mõned, kelle looming vääriks nähtuse esindajana üht tugevat kuratoorset sekkumist ja noorema põlvkonna tegijatega kõrvutamist. Kohtumiseni keraamilises nõiakatlas!