Eriti pärast seda, kui tegin proosaülevaate Loomingule (2018/3) ja sain mingi ettekujutuse meil reaalselt ilmuvast raamatumassist, on minus süvenenud harjumus lugeda päris paljusid raamatuid "diagonaalis" – või siis lihtsalt kiiresti läbi lehitseda. Juri Vetohhini (1928-2022) "Kalduvus põgeneda" osutus aga üpris tõsiseks erandiks, mis sundis juba esimestest lehekülgedest teosesse lähemalt süvenema.

Ehkki meil on varemgi ilmunud mitmeid köitvaid "põgenemisraamatuid" (hiljuti näiteks Slava Kurilovi "Üksinda ookeanis", tlk Valdek Kiiver, 2022, 200 lk), kõrgub Vetohhini mahukas teos oma kaasakiskuva süžeega, lõikava realismiga, panoraamse ühiskonnapildiga ja psühholoogilise pilguteravusega siin lausa monumentaalse saavutusena. Hästi treenitud pikamaaujuja Vetohhin otsustab Nõukogude Liidust põgeneda ujudes, algul Musta mere kaudu – niinimetatud nõukogude võim on autorile oma otsatu silmakirjalikkusega loomupäraselt, lausa instinktiivselt jälestusväärne.

Nurjunud põgenemiskatsed, ülekuulamised, vangistused, aina uued, lausa lõputud raskused ja takistused ei röövi "saripõgeniku" otsustuskindlust ja tahtejõudu, vaid just vastupidi: "Silme ees terendumas töötus ja taskus hundipass, hakkas mu aju töötama palju kiiremini ja tõhusamalt" (lk 93).

Meri kubiseb haidest. Kui ülekuulaja küsib: "Kas te haisid ei kartnud?", vastab põgenik lakooniliselt: "Kõige ohtlikumad haid elavad otse kaldal" (lk 141). Autorit ei jäta maha huumorimeel. Hairünnaku vastu näikse aitavat omapärane enesesisendus: "Ma olen vana ja vihane ning mu liha pole kuigi maitsev!" (lk 492). Seevastu iseäranis sünged on peatükid psühhiaatrilisest sundravist. Vetohhinile teatatakse "partei suunistest" lähtuvalt: "Kommunistlikust paradiisist põgenevad kapitalistlikku põrgusse ainult hullud!" (lk 145).

Ühes vanglavestluses arutleb Vetohhin (ja siit võib tõmmata otseseose tänapäeva Venemaaga): "Kas teid ei pane imestama fakt, et meie timukate seas on kõik viimseni antifašistid? /.../ nad ju vihkavad fašismi justkui selle antihumaansuse pärast? Kuid niisuguste ebainimlike kuritegude peale, mida panevad toime kommunistlikud antifašistid – kuni psühhiaatriliste koonduslaagriteni, kuhu meid teiega tahetakse sulgeda –, ei mõelnud ei Saksa ega Itaalia fašistid." (lk 189-190).

Raamatu omaette pärliks võib pidada peatükki "Üks päev sööklas laadijana" (lk 406-424), siin on nõukoguliku kaubandussüsteemi tuimalt logisev masinavärk kogu selle imetabases absurdsuses efektselt jäädvustatud. Nikita Hruštšovi on meenutatud kui Stalini kultuse paljastajat ja "sulaaja" reformaatorit ning Brežnevit iseloomustatakse vahel kui suhteliselt rahumeelset, isegi heasüdamlikku riigijuhti. Vetohhini raamat asetab eredasse valgusse nende aegade kõige varjatumad telgitagused, erakordselt sadistliku vanglasüsteemi ja "psühhiaatrilised koonduslaagrid".

Olgu see teos veelkordseks elavaks meenutuseks neile, kes vahel püüavad oma sinisilmses nostalgias hilisemat nõukogude aega idealiseerida.