Sind tunnustati eelmisel aastal Balti Assamblee medaliga ja nüüd mõned nädalad tagasi Jazzkaarel aasta džässiedendaja tiitliga. Kui tähtis on sinu jaoks tunnustus?

Kindlasti on oluline, kui sinu töid ja tegemisi märgatakse. Aga eks tegutsemise aeg on ka pikk olnud – tervelt 45 aastat. Samas on kontsertide ja muude sündmuste korraldamine minu jaoks elustiil, mis pakub palju põnevaid kohtumisi erinevate inimeste ja muusikaga kogu oma värvikirevuses.

Aga tuleme džässi juurde. Ajaloolises plaanis oli sinu tegevusel olnud väga oluline roll 80ndate aastate alguses, kui toimus Eesti džässielu elavnemine. Peale 70ndate suhtelist vaikust tekkis niiöelda uus ärkamine Muusikakeskkoolis ja konservatooriumis.  Sinu eestvedamisel said ENSV Riikliku Filharmoonias teoks džässiabonemendi kontserdid ja džässiõhtud legendaarses Valguse baaris.

80ndate algust võib tõepoolest pidada nii-öelda džässi renessaansiks Eestis. Mul on selline tunne, et pärast Tallinna 1967. aasta festivali šokki kõlas avalikul areenil džässi siiski vähe. Kindlasti toimus väiksemaid kontserte ja džässi mängiti restoranides esimeses setis, kus keegi ei tantsinud.

Selles, et minust džässiürituste korraldaja sai, on "süüdi" tegelikult filharmoonia estraadiosakonnas töötanud Vaado Sarapuu, kes mind sinna tööle kutsus ja raadios ametis olnud Vello Mikk, kellega koos otsustasime abonementsarjaga algust teha. Ka filharmoonia juhtkond, mille eesotsas oli noor ja edumeelne Tiit Koldits, tuli meie ideedega kaasa.

Esimene ettevõtmine oli abonementkontsertide sari pealkirjaga "Džäss läbi aegade", mis toimus paralleelselt Tartus ja Tallinnas kahel hooajal – 1981/82 ja 1982/83. Kontserdid Valguse baaris ehk KIKO (lühend sõnadest Kirjastuse Komitee) klubis said alguse 1982. aastal. Sellele aitas taaskord kaasa Vello Mikk, kelle hea tuttav oli kirjastus Valguse juhtkonnas töötanud Guido Kobolt. Kirjastuse juhatusele mõte meeldis ja nii hakkasime kaks kuni kolm korda kuus korraldama džässiõhtuid.

Mäletan, et esimese asjana tõime baari Estonia kabinett klaveri, mida muuseas ei saanud oma kohalt liigutada, sest üks jalg oli katkine ja kukkus iga väiksemgi asendi muutusega alt ära. Aga baarist sai väga kuum koht, kuhu sisse pääsemiseks pidi pikalt järjekorras seisma. Ruum mahutas 60-70 inimest, ent mõnel eriti populaarsel üritusel oli ennast sisse pressinud kuni 100 inimest. Lisaks oli veel see, et saalis suitsetati ohtrasti ja kuna ventilatsioon peaaegu puudus, siis oli ruum suitsuvinest hall ja õhk hingamiseks üsna kõlbmatu.

Kuidas sa esinejaid valisid?

Nii abonementsarjas kui ka Valguse baaris esinesid Eesti muusikud kui ka nõukogudemaalt tulnud külalised, kellaea kontakte sai loodud Moskva, Leningradi ja Donetski festivalidel, mida mul korduvalt külastada õnnestus. Tuleb tõdeda, et huvi Eestisse mängima tulemise vastu oli muusikute hulgas väga suur ja meil käis esinemas suur osa Nõukogude džässi eliidist. Eestis polnud küll nii palju raha liikumas kui Venemaal, aga see-eest elu oli teistsugune – Eestit peeti tol ajal lääneks. Meil käisid esinemas sellised tõelised tegijad nagu Igor Bril ja Datevik Hovanesian, Trio Ganelin-Tarassov-Tšekassin Vilniusest, Aleksei Kozlovi ansambel Arsenal Moskvast, Raimond Raubiško Riiast ja paljud teised. Üks vapustavamaid elamusi oli minu jaoks Gunnars Rosenbergsi bigbändi kontsert. Läti vaskpilli tase oli tol ajal üüratult kõrge ja on seda praegugi.

Kui liigume ajas tagasi, siis millest sai sinu huvi korraldustegevuse vastu alguse?

Minu puhul on tegemist kõige tõenäolisemalt päriliku haigusega, mille olen kaasa saanud kodust. Minu isa Karl Tuberik oli filharmoonia Tartu osakonna administraator. Mäletan, et sel ajal oli Tartu Ülikooli aula oma suurepärase akustika tõttu vene klassikalise muusika staaride hulgas väga populaarne. Minu esimene kuuldud kontsert toimus just seal ja esinejaks oli maailmakuulus pianist Emil Gilels, selle kontserdi kava on koos autogrammiga siiani alles.

1966. aastal sai isast ENSV Riikliku filharmoonia asedirektor ja pere kolis Tartust Tallinnasse. Muusikud olid meie kodus sagedased külalised ja nägin oma väga vitaalset isa pidevalt midagi organiseerimas. Liikusin ka filharmoonia majas palju ringi. Seega võib öelda, et olen juba maast madalast peale viibinud muusikute seltskonnas ja korraldustegevuses sees.

Sa oled lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuurhariduse eriala, mis oli väga suure osa omaaegsete kultuurielu korraldamisega tegelejate taimelavaks.

Tegelikult soovisin esmalt astuda konservatooriumisse muusikapedagoogika erialale, aga jäin napilt ukse taha. Järgmine valik oli Peda kultuurharidus koorijuhtimise suunal. Koorijuhtimisega ma hiljem tegelenud pole, ent hariv kultuuriline tegevus sai alguse juba õpingute ajal.

Töötasin Eesti Raadios mittekoosseisulise toimetajana, kust lahkumine kujunes väga äkiliseks. Olin raadios tegemas oma saadet pealkirjaga "Meloodia, rütm, improvisatsioon", mis oli eetris pühapäeva hommikuti. Ühel korral oli valitud muusika hulgas Deep Purple'i laul "Bloodsucker" ehk vereimeja. Paraku oli nii, et eetrisse mineku päeval juhtus olema suure juhi Brežnevi sünnipäev. Kaja Kärneri teadustust ja seda lugu juhtus kuulma ideoloogia sekretär Rein Ristlaan isiklikult, kelle rahulolematus lõpuks minu vallandamiseni viis. Naljaga pooleks – ma olen siiani Eesti Raadios rehabiliteerimata!

Sinu arvel on muuseas ka teine töödistsipliini rikkumine. 1982. aastast pärineb Riikliku Filharmoonia direktori Oleg Sapžnini allkirjaga käskiri, milles avaldatakse sulle noomitust seoses Tallinna Muusikakeskkooli diksiländansmabli ilma kooli loata esinema lubamise ja nime Reval Revival kasutusega.  

Ega ma seda juhtumit  ei mäleta, aga mingi jama selle ansambli nimega oli küll. Ilmselt polnud ansambli võõrkeelne ja veel Reval nimetus kellelegi meeltmööda. Aga selliseid asju tuli nõukaajal ikka ette.

Filharmooniast sa siiski lahkusid 1984. aastal ja suundusid Kirovi kolhoosi kultuuriosakonna kunstilise juhi kohale.

Enne seda olin veel lühikest aega Linnahallis tööl. Kirovisse kutsus mind Lembit Sibul, kes ise sel ajal sealses kultuuriosakonnas töötas. Kolhoos oli suur ja jõukas ning kultuurielu õitsval järjel. Peamiselt tegeleti taidlusega – olid rahvatantsurühmad, koorid, ansamblid. Oli ka kaks kolhoosi palgal olevat kollektiivi  - ansambel Vanaviisi  ja puhkpilliorkester Helikon. Töötajad said kolhoosist korralikku palka, lisaks võimaldati elamispindasid.

Olin ka korteri järjekorras, kuid kultuuritöötajana liikusin pidevalt taha- mitte ettepoole eelisjärjekorras olevate kalurite ja autojuhtide hulga pideva suurenemise tõttu. Ilmselt polnud kultuuritöötajad siiski kolhoosi prioriteet. Sarnasel ametil olin ka EKE  ehnokeskuses.

Mis puutub filharmooniasse või hilisema nimega asutusse Eesti Kontsert, siis olin seal tööl veel kahel korral. 1994. aastal kutsus mind tööle Enno Mattisen, kus minu tööks sai kontsertide korraldamine vabariigi maarajoonides. Tamula Järvemuusika oli siis minu üks suurimatest projektidest. Hiljem olin veelkord tööl Eesti Kontserdis aastal 2012. Vahepealsel ajal juhatasin Mahtra Rahvakooli Juuru vallas ning Viitinal Loodushariduskeskust. See oli iseenesest väga huvitav aeg, kus õnnestus paljude korraldatud seminaride ja õppekogunemiste käigus tutvuda mitmete põnevate inimestega hoopis teisest valdkonnast. 

Aga muusika jäi loodusürituste korraldamise ajal kõrvale?

Ei, kontsertidest ma pole kunagi loobunud – korraldasin neid regulaarselt nii Mahtras kui Rõuges, kus käis esinemas nii Eesti klassika- kui džässieliit.

Korraldad kontserte tänase päevani, tehes seda praegu oma ühemehe ettevõtmis  Uus Kontsert nimetuse all, kus oled südameasjaks võtnud muusika viimise Eesti "metropolides" Tallinnast ja Tartust väljapoole.

Ma leian, et see on minu missioon viia hea muusika tippesituses inimesteni Põlvas, Valgas, Hiiumaal, Abjas või muus Eesti kohas. Leian, et see on tasakaaluks Tallinna-kesksusele. Aastate jooksul on mu kontsertidel välja kujunenud paljuski oma kindel publik.

Alati on väga südantsoojendav, kui inimesed tulevad tänaval vastu ja küsivad, millal tuleb järgmine kontsert. Tunnen vastutust nende inimeste ees ja tahan neile pakkuda head muusikat.

Mis mahub sinu jaoks mõiste "hea muusika" alla?

Alustaksin sellest, et see muusika, mida meile igapäevaselt läbi meedia ette söödetakse, ei mahu alati mõiste "hea" alla. Sealt pakutav on teinud muusika mõiste väga kitsaks.

Kuigi tegelen ise praegu peamiselt klassikalise muusika vallas, pole see ainus, mida produtseerin või manageerin. Tähtis on muusika heliloominguline väärtus, esituse kõrge kvaliteet ja lavaline ausus. Ja publik tunneb selle ära, ole sa Räpinas või Kõrgessaares, Väätsal või Nõunis. Publikut ei tohi eales alahinnata!

Muusikas on ju neli tegurit – helilooja koos oma loominguga, muusik ehk esitaja ning kontserdipublik. Nende kolme tegija vahel asub produtsent-toimetaja-manager, ükskõik kuidas teda nimetada. Ja kõik need neli tegurit peavad toimima koostöös ning kooskõlas. 

Olete loonud 2023. aastal Erakontserdiorganisatsioonide Liidu. Mis on selle eesmärgiks?

Meie ühiseks mureks on muusikaturul valitsev tasakaalutus riigi poolt toteeritava Eesti Kontserdi ja eraettevõtlusel põhinevate kontserte korraldavate organisatsioonide vahel. Olen küll ise töötanud mitmel korral selles riigi struktuuridesse kuuluvas asutuses, kuid olen nüüdseks veendunud, et selline ettevõtmine kuulub sotsialismiajastu jäänukite hulka.

Liiga suur osa Eesti muusikakultuuri väiksest rahalisest ressursist läheb Eesti Kontserdile, kus juba struktuuri enda ülalhoidmiseks kuluvad kolossaalsed summad ning neile lisaks mõistetamatult kallid Saaremaa ooperipäevad. 

Vaatamata kõigele sa siiski jätkad kontserdikorraldaja ameti peal. Mis sind selle juures kinni hoiab?

Nagu juba mainisin, siis tegemist on eluviisiga. See pakub palju põnevaid kohtumisi huvitavate inimestega ning suurepäraseid võimalusi õppimiseks ja arenemiseks läbi uute muusikaliste avastuste. Võtame kasvõi selle, kuidas minu muusikaline maitse ning eelistused on aja jooksul kujunenud. Teismeeas kuulasin – nagu noored ikka – oma aja rokkmuusikat, näiteks Jethro Tull'i ja Deep Purple't. Muusikalist silmaringi avardasid džässi osas päris kindlasti 1974. aastal Eesti külastanud Oscar Peterson ja fenomenaalne pianist Adam Mackovics.

Ülikoolis õppides tegelesin tänu õpingutele koorimuusikaga. Seejärel tulid minu ellu Vaado Sarapuu ja Vello Mikk, kelle kaudu džässihuvi veelgi kasvas. Tunnistan, et laiem huvi klassikalise muusika vastu sai alguse 1990. aastatel ja on tasapisi pidevalt kasvanud ning saanud  praeguseks hetkeks valdavaks. Tänu koostööle prantsuse-soome produtsendi Charles Giliga olen jõudnud ka prantsuse džässini, mis on väga omanäoline ning erineb suuresti džässi mainstream'st. 

Milline on sinu praegused ettevõtmised?

Minu viimane projekt on seotud just mainitud huviga prantsuse džässi vastu. Esinejaks on põnev duo Smoking Mouse, kus mängivad Christophe Girard akordionil ja Anthony Caillet eufooniumil.