Muusiku sõnul kõlab tema seitsmendal albumil varasemast väga teistmoodi muusika. "Läheme mu lapsepõlveradadele, kui ma umbes kolmandas klassis kuulasin Propellerit, J.M.K.E.-d, The Exploitedit. Ehk siis palju rokisem sisu, selline alt-rokk, punk," selgitas Eik.

"Aga kindlasti ei ole sealt kadunud see sisu, kes ma ise tegelikult olen. Lihtsalt minu n-ö pungiplaat," lisas ta.

"Mul on tunne, et inimesed, kes on aastate jooksul hakanud minu muusikat kuulama ja selle juurde jäänud, on juba harjunud, et kogu aeg tuleb mingisuguseid pöördeid. Ma ei tea, järgmine plaat võib olla täiesti akustiline või hoopis dream pop, liigun kuhugi rahusse ära sellest suurest müdistamisest, mis praeguse plaadi peale on," rääkis Eik.

Eiki sõnul ei olegi mõtet muusikat teha, kui iseennast enam ei üllata. "Või ei šokeeri oma publikut. Eelmine album, "Ei lase sul magada", oli selline peoplaat. Seal oli hästi palju funky't ja elektroonilist tümpsu, house'i ja väga palju peavoolu-muusikuid, kes albumil kaasa tegid. See oli omaette katsetus jällegi," sõnas ta.

"Lõputu festivali" peal kõlavad artisti enda hinnangul peamiselt armastuslaulud. "Vastavalt sellele, millele armastus suunatud on. Võib-olla oma sõpradele või pidutsemisele või maailmale, mis praegu veel alles on, või loodusele, mis püsib veel, aga mida me jõudsasti hävitada suudame," selgitas muusik.

"Suur osa sellest plaadist sündis möödunud sügisel, kui mu pruut oli kolm kuud järjest vabatahtlikuna Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal. Oli väga pikalt ära. Mina istusin kolm kuud kodus, kassisin, läksin koos Mattias Tirmaste ja Rein Fuksiga stuudiosse ja hakkasime muusikat kirjutama. Siis kõik need igatsuse lood tulid," lisas ta.

"See kõik on igatsus mingisuguse nostalgia järele, igatsus n-ö vanade heade aegade järele. Taasloome kunstis ja muusikas praegu nii palju sead. Miks meil ka päkapikudisko tagasi tuleb, on see, et noored tahavad ka olla nendel esimestel Eesti reividel üheksakümnendatel, kus oleks see õige tümps," rääkis Eik.