Lavastuse pealkiri sündis kahest märgilisest aastanumbrist. "2024 oli Tartu kultuuripealinn ja väga palju räägiti, mis saab Tartu kultuurist edasi ja kuidas see edasi elab. Samas oli väga kuulus aasta ka 1984, millest on George Orwell kirjutanud romaani "1984", mis oli justkui totalitaarse riigi kvintessents. See pealkiri küsibki, et mis saab edasi peal aastaiad 1984 ja 2024," selgitas Põllu.

""Laskumine orgu" tuleb sellest, et 2008. aastal tegime Tartu Uues Teatris lavastuse "Endspiel", mis lõppes 80-ndates ära. See vihjas ka Madis Kõivu ja Vaino Vahingu romaanile "Endspiel: laskumine orgu" ja nüüd tekkis mõte teha sellele mõtteline järg, lihtsalt "Laskumine orgu". Need kaks asja on kokku pandud, aga selle romaaniga ei ole praktiliselt üldse seost. Me ei näe siin laval Vahingut või Kõivu ringi tuhisemas, mitte ühtegi reaalset inimest, kuigi see lavastus on samas väga dokumentaalne. Kaardistab seda seisundit, mis on väga sarnane meie seisundiga praegu," rääkis Põllu.

Seisundeid ühendab lavastaja sõnul teatav nukrus ja segadus. "Kui mäletame, siis 1985. aastal sai teist korda presidendiks Ronald Reagan, mis tekitas Nõukogude Liidus väga suuri segadusi, oli tähesõdade programm ja võidurelvastumine. Praegu toimub justkui sama protsess. Ameerikas saab teist korda presidendiks triksteri-tüüpi president, kes teeb palju veidraid asju ja kõik on tagajalgadel. Samaaegselt ei ole me sellel poolel, kus me olime aastal 1985, vaid aastaks 2025 oleme hoopis teisel poolel," sõnas Põllu.

"Me kaardistame küll aastat aastat 1985 ja tundeid, mida tundis see põlvkond, kes tajus Nõukogude Liidu meeletut alla käimist. Praegu tajume ka, et midagi kummalist toimub, aga mis täpselt toimub, saame teada võib-olla 40 aasta pärast," lisas ta.

Põllu enda jaoks tähistab 1985 aastat, kus uut ei ole olemas. "Vana on möödas, aga uut ei ole veel näha. Nagu praegugi. Kõik asjad, mida oskasime oodata, on justkui toimunud, aga mis edasi saab, seda me ei tea. 1985. aastal inimesed samuti ei teadnud, mis edasi saab. Nad ei uskunud enam parteisse, aga astusid sinna, sest see on kasulik. Inimesed ei uskunud enam, et Nõukogude Liit kunagi lõpeb, ei uskunud, et keegi appi tuleb. Usku oli väga vähe. On ka arvatud, et kui Nõukogude Liit oleks veel paarkümmend aastat kestnud, siis minu põlvkonnast oleks juba korralikud homo sovieticus'ed saanud," nentis Põllu.

"Kogu see treening läks tühja, sest nii pea kui saabus puberteet, siis riik lõppes ja pidime kõik ümber õppima. Pioneeritarkustest ei olnud muhvigi kasu," tõdes ta.