Sügisest alustab Viljandi kultuuriakadeemias teatritudengite uus kursus, mida juhib Ivar Põllu. Suvised vastuvõtukatsed olid Põllu sõnul küllaltki pingelised. "Nagu oleks vaadanud suveteatrit nädal aega järjest, iga päev kolm-neli etendust, päris kõva mahv. Lõpuks oli päris selline elamuslik, aga väga väsinud," kommenteeris ta.

Kes kooli sisse ei saanud, neil ei tasu aga pead norgu lasta. "Mina ei ole teatrikooli astunud ja see pole takistanud tegemast neid asju, mis ma olen teinud. Ma arvan ka, et kõik need, kes tegelikult peavad teatrisse jõudma, jõuavad sinna niikuinii," sõnas Põllu. "Kool annab noorele inimesele võimaluse erinevaid asju katsetada turvalises keskkonnas heade inimeste toel. Nad saavad eksida, saavad proovida, mitte et ma tulen nii-öelda turule ja hakkan siis seal eksima, sest Eestis või igal pool see äri on ju väga karm. Kui sa ikkagi kaks korda katsetad ja põrud, siis sa tegelikult oled luuser. Sa pead katsetama, sa pead pidevalt olema uus ja sa pead pidevalt olema võitja," lisas Põllu.

Tartu Uue Teatriga tõi Ivar Põllu suve hakul lavale lavastuse "Tapty1985: Laskumine orgu", mis on teeninud suure publiku heakskiidu. "See vastuvõtt on tegelikult ootamatult positiivne olnud, ma arvestasin ikkagi palju suurema laksimisega, sest kogu see dokumentaalne teater, see nõuka nostalgia, see on nagu nii läbi käidud etapp juba, et kõik juba teavad, kuidas seda teha. Saime aru, et me peame sisenema selle lavastusega sellesse nišši inimeste jaoks, et nad teavad täpselt, mida nad tulevad vaatama, aga samas nad ei näe seda, mida nad on tulnud vaatama, et kui suur see pettumus on ja kas nad tulevad kaasa, see oli kõige suurem põnevus," selgitas Põllu.

Tartu Uue Teatri kunstilise juhi positsioonilt Põllu TÜVKA pärast lahkuda ei kavatse. "Ma arvan, et see kooli ja teatri omamoodi sidumine ei tule kahjuks kummalegi, sest ei tasu unustada, et Viljandi teatrikool on ka ülikool tegelikult. Seda ülikooli ja teatri sidumist me oleme proovinud leida juba ennegi. See ei tähenda, et üks või teine hakkab teisele ette kirjutama või salli hoidma, vaid pigem see, et me saame üksteist käivitada ja aidata, ma loodan."

Sügisel jõuab Tartu Uue Teatri lavale koostöös Viljandi näitlejatudengitega uuslavastus Ülo Soosterist. "Me otsime uut lähenemist, kuidas läheneda inimesele, tema eluloole. Inimene ei ole ju tervik, inimene koosneb ka ju fragmentidest, stseenidest, hetkedest. Publik tahab näha inimese elu ühe loona: siin ta sündis, siin ta suri, vahepeal juhtus kentsakaid asju, aga ikkagi kuidagi nõelume need pärlid ühe kee otsa. Me tahaks tõmmata mängu kõik need teed, mida Sooster lahti hoidis ja mida ta ise otsis, ta ei jõudnud ju pärale. Ta suri ootamatult 46-aastaselt, tal oli hästi palju plaane veel, ta tegi tohutult palju visandeid, ta kirjutas ja mõtles, aga ta ei jõudnud sinna pärale, kuhu ta tahtis jõuda. Me võtamegi tema visandid, tema ideed ja läheme nendega edasi ja proovime nendest teha ühe pöörase lavastuse."

Põllu on enda sõnul võtnud eesmärgiks kursusega neli aastat koos kindlasti lõpuni minna. Et midagi untsu läheks, ta ei karda. "See ei ole ju niimoodi, et need poisid ja tüdrukud tulevad septembris minu juurde tuppa ja siis nelja aasta pärast saavad minu toast välja ja siis nad on näitlejad. Tegelikult neid õppejõude on ju veel, see pigem on ikkagi minu kureeritud teekond ja väga paljud asjad on ka ülikooli poolt ette antud. Päris untsu ikkagi minna ei saa, pigem kõik saab minna palju paremaks, veel palju paremaks, kui see haridus praegu on. Võib-olla saab veel nagu mingid asjad nagu välja puhastada ja fokusseerida, et seda aega, mis on antud noortel seal koolis, annaks kasutada võimalikult hästi. Seda hirmu, et kui mina olen loll, siis ma suudan nad ära rikkuda, seda päris ei ole," kinnitas Põllu.