Endla teatri uuslavastuse "Julia, Julia" 2007. aastal kirjutatud originaaltekst tõukub mitmest loost. Üheks on Shakespeare`i tragöödia "Romeo ja Julia", teiseks näidendi mõjutavaks materjaliks on 2004. aastal Porvoos aset leidnud juhtum, kus laenu-boa haardesse lõksu jäänud naine tappis nii iseenda kui kogu oma pere. See lugu raputas ühiskonda, ajakirjandus kajastas juhtunut päris pikalt ning – nagu näha – puudutab see meid siiani.

Publik on seatud justkui tunnistaja, peaaegu et kirikuisa rolli, kellel tuleb Julia lugu järske hinnanguid andmata ära kuulata. Tegu on sisuliselt soololavastusega, mida rikastab videopilt, millesse peaosalist Juliat kehastav Carita Vaikjärv ka vahepeal sisse ning kaasa mängib. Lugu algab otseses mõttes pauguga, seejärel võtab Julia grammofoninõela enda kätte ja kerib selle kahinal tagasi. Päris algusesse. Julia enda algusesse, vaimselt vägivaldse joodikust isa, vabaduse järgi lõhnavate ööde ja kooliballi rüppe, kus aega oli vaid piiritletult, ent sellega sai veeta üürikesi hetki kuidas tahes, mida vaid iganes noor mäslev süda soovis.

Näeme teemasid alates ühiskonna ja lähedaste mõjutamisest-survestamisest, noore pere rahaprobleemidest ja ka unistustest kuni tõdemuseni välja, et lõpuks oleme kahjuks ikkagi oma vanemate lapsed, ükskõik mis määral ja kuidas oleme neid armastanud, kartnud või vihanud. Kas meie siis ei või unistada ja tahta, ah?! Ent see põlev tung vaikselt viibki meie Julia tupikusse, laenuhaldurite kiiskavad reklaamnaeratused särava uue elu allees näiliselt kõikvõimalikku teed palistamas.

Vaikjärve mäng on usutav, kohati küll kergelt nõutu, ent sobib Julia eneseotsingutega; juurde annab kahtlemata ka Vihmari lavakujundus, ringipuistatud esemetest koosnev kodune, ent justkui kurjakuulutavalt poolik hunnik kõikvõimalikke asju.

Videokujundus aitas maalida aistinguliselt kergesti tajutava pildi Julia mälukildudest, ent kohati tekitas see ka kummastust – kuivõrd oli mõeldud, et video justkui filmina lavastusse sekkub ning kas laval toimuv suudab videole usutava energiaga "vastu" mängida.

Üldjoontes jättis lavastus küllaltki neutraalse mulje, rabamata jalust, ent pakkudes mõned toredad naerupahvakad, samuti nii ajastuliselt kui ka päevakajaliselt mõtlemapanevad hetked, ent tekitades tõsise elamuse asemel veidike hoopis noortele mõeldud õpetliku arutelulavastuse atmosfääri.