Laura Jaanholdi uuslavastus mõjub tema eelmiste lavastuste mõttelise järjena. Sarnaselt "Kurjusele", mis esietendus Endlas 2023. aastal, esitatakse ka "Julias, Julias!" lugu nii, et peategelane jutustab teatrivaatajatele oma elust. Publik on uuslavastuses seatud justkui pihiisa rolli, kes peab kõnelejat rahulikult kuulama ning mitte hukka mõistma. Selle rolli täitmine eeldab vaatajatelt sajaprotsendilist kohalolu ja jõudu teksti poeetilisust, kurvameelsust ning intertekstuaalsust tabada.

Nimelt tõukub 2007. aastal kirjutatud¹ "Julia, Julia!" mitmest loost. Üheks tõukematerjaliks on Shakespeare`i tragöödia "Romeo ja Julia", mida Georg Meri suurepärases tõlkes ka lavastuses tsiteeritakse. Teiseks näidendi tõukavaks jõuks on 2004. aastal Porvoos aset leidnud juhtum, kus naine tappis nii iseenda kui kogu oma pere. See lugu raputas ühiskonda, ajakirjandus kajastas juhtunut päris pikalt².

"Julia, Julia!" koosneb monoloogist, mille jooksul peategelane oma verise teo tagamaid selgitab. Julia jagab umbes pooleteise tunni jooksul enda elulugu, milles leidub nii armastust, rahaprobleeme kui masendust. Peategelane joonistub loo jooksul nii selgelt välja, et talle pole raske kaasa tunda. 

Endla teatri lavastuses tuuakse esile, kuidas ühiskond ja lähedased teinekord jubedalt survestada võivad. Nähes enda vanust või nooremat täiel rinnal elu nautimas, endale kalleid kingitusi, elamusi lubamas, on kadedus ja frustratsioon kerge tekkima. Seega on usutav, et Julia laenuhaldurite mesimagusa jutu peale murdub ning laenab enda ja mehe soovide elluviimiseks suurema summa. Tänu rahale saab ta kordki oma elus inimesena tunda. Võlg on aga võõra oma…

"Julia, Julia!" näitab sarnaselt "Jokkeri" filmile ühiskonna peegelpilti. "Jokkeris" saab Joaquin Phoenixist pahalane, kuna maailm tema ümber kohtleb (vaimupuudega) inimesi brutaalselt. Ka Julia ei soorita mõrvu lambist, selleni viib protsess, mida oleks saanud ühel või teisel hetkel peatada. Peategelase abikaasa Raimo võinuks naise masendust märgates kaasale rohkem tähelepanu pöörata, aga ta ei tee seda. Samuti oleks saanud mõrvu ära hoida ämm, keda Kadri Rämmeld väga tarmukalt kehastab ja kes Juliale alatasa hoolitsemata olekut ette heidab. Jari Juutinen näitab oma tekstiga, et kõigil tuleb ühiskonnas enda ümber toimuvat märgata. Kui probleeme märgata, saab püüda ka neile lahendus leida. Nagu teatritegijad intervjuudes maininud, mõjus "Julia, Julia!" näidend esietendusel üllatavalt päevakajaliselt! 

Carita Vaikjärve üksi laval olemine oli lavastuslikult intrigeeriv idee. See üksindus peegeldas loo peategelase abitust. Jäi mulje: Julia on tervest maailmast eemaldatud, ta tunneb end justkui segaduse sees olevat. Seda tunnet illustreeris ka Illimar Vihmari kunstnikutöös kujutatud kolahunnik. Carita Vaikjärve rollisooritust kirjeldavaks märksõnaks on püüdlikkus. Tema roll on kõige huvitavam siis, kui näitleja saab sõnadeta väljendada, kuidas Juliat elu ning mõtted ahistavad, Vaikjärve klaasistunud pilku, ahastuses olekut oli põnev jälgida. Esietendusel oli Carita Vaikjärve mängus ehk pisut rabedust tunda, esines ka koperdusi tekstiga. 

Pinget loo traagilise lõpu ees loodi kõige jõulisemalt lavastuse alguses, kus Julia närviliselt ühest toast teise liigub. Jahirelv paikneb kurjakuulutavas läheduses ning kõlaritest on kosta naabri kõnet häirekeskusele, milles kurdetakse, et öösel oli naabermajast püssipauke kosta. Lavaloo edenedes kaob aga pinge ära, lavastuse fookus kandub rohkem Julia verisest teost peategelase kurva eluloo jutustamisele. Tekkis tunne, et lavastuslikult oleks saanud ängi rohkem fookuses hoida. Siis oleks tekkinud rohkem hirmu, vastikust peatselt toimuva ees. Lavastuse meeleolu hoidis rohkem üleval Feliks Küti muusikaline kujundus, mis oma mitmekesisuses kaasa haaras.

Videokujundus tekitas pigem vastakaid tundeid. Ühest küljest toob video kasutamine lavastusse filmilikkust. See võimaldab vaatajatel näha, kuidas Julia enda lähedasi vaimusilmas kujutab või teatud hetki mäletab. Publik pääseb video kaudu justkui peategelase mõttesoppidesse uitama. Noore Julia rolli kandva Astra Irene Susi ja Nils Mattias Steinbergi vahel on selge säde, seetõttu on ka nende tegelaste armastuslugu usutav. Susi on jonnaka, meeleheitliku ning tihti unistava tütarlapsena mõjus, tema liigutused tujukale teismelisele omased. Tambet Seling ja Fatme Helge Leevald loovad laenuhaldurite näol sellised kujud, kellele on raske "ei" öelda. Nende aval naeratus, muretu olek suunaks ka põikpäisemad laenu võtma. 

Siiski ei toonud videokujundus minu jaoks Jari Juutineni lugu lähemale, pigem aitas sellest distantseeruda. Täpsemalt mahendas videokujundus hetki, mida olnuks laval live-esituses eriti valus näha. Usun, et Meelis Rämmeldi kehastatud vulgaarsustesse kalduv isa mõjunuks laval kordades ebameeldivama ja värvikamana. Soovisin lavastuselt, et peategelase valu, meeleheide tabaks mind jõulisemalt, otse näkku. Seda aga päris ei juhtunud, teatud lavastuslikud lahendused (nagu video) võtsid teatud määral selle võimaluse ära. 

Jari Juutineni tekst on oluline, sest igaüks meist saab midagi ära teha, et keegi poleks sarnases olukorras nagu Julia. Kuigi rollisooritused on soliidsed, tekst mitmekihiline, tekitas lavastus, vähemalt esietendusel, vastakaid tundeid. 

¹ https://www.dramacorner.fi/en/plays-and-authors/juutinen-jari 

² https://www.scup.com/doi/10.1080/14043850601029430#core-collateral-CIT61