"Asjad, mis me tules kaotasime" on teie esimene eesti keelde tõlgitud teos. On teil äkki eesti lugejatele mõni sõnum edasi anda? Olete te kunagi Eestiga kokku puutunud? Kas teid intrigeerib, kuidas teie lugusid siin lugema hakatakse?

Sõnum? Tahaksin neid tervitada ja julgustada lugema sedasorti kirjandust, mis neile võib-olla nii tuttav pole, aga siiski lootes, et nad seda naudivad.

Eestiga pole ma veel kokku puutunud, niisamuti nagu ma eeldan, et suuremal osal Eesti inimestest pole Argentinaga kontakti. Aga just see ongi põnev – üksteist avastada, ja avastada kindla peale nii omajagu ühist kui ka teist sama palju sootuks erinevat. Mind intrigeerivad kõik tõlked ja mind huvitab väga, mis tundeid mu lood lugejates tekitavad.

On teil ette tulnud, et väljaspool Argentinat tõlgendatakse teie tekste üllataval viisil?

Muidugi. Üldiselt üllatab mind see, kui palju on äratundmist. Eks mingid asjad ole igal pool sarnased, ja loomulikult on teatud teemad valdavalt maailmas väga äratuntavad, nii õudusžanri elementide – vaimude, kehaõuduse, needuste – kui ka tegelaste mõttes: nimiloo naistevastane vägivald, "Räpase poisi" suurlinlik marginaliseeritus, "Ei mingit liha meie luudel" moonutatud kehataju ja toitumishäired, "Kooliaasta lõpu" veidrad teismelised tüdrukud, "Rohelise punase oranži" depressioon.

Aga olen täheldanud, et mingid asjad on mõjusamad või raputavad rohkem, olenevalt kultuuriruumist. Ladina-Ameerikas ei vapusta "Räpase poisi" taoline lugu samamoodi nagu näiteks Euroopas, kus pole nii palju tänavalapsi. Samuti loetakse mõnda diktatuuri käsitlevat lugu teistmoodi näiteks Ida-Euroopas, kus diktatuur oli kommunism, samas kui Ladina-Ameerikas olid diktatuurid paremäärmuslikud. Seega paljud olukorrad teisenevad või on selles mõttes ootamatud. Eriti vaatenurga kontekstis. Ja näiteks Ameerika Ühendriikides vajavad lugejad sisuhoiatusi.

Kas mäletate mõnda eriti suurt lapsepõlvehirmu? Või on juhtunud, et ei saa enam mõnda lugeja jagatud jubedust peast välja?

Ma olen alati, suurest ja väikesest peast, koeri kartnud. Lapsena nägin pealt, kuidas üks koer inimest ründas ja tal huuled küljest rebis, ja sellest hetkest alates pole ma neid usaldanud. See pole küll päris foobia, aga mulle ei meeldi koerte läheduses olla. Väiksena kartsin veel Kuradit. Sõna otseses mõttes. Kartsin, et mind nõiutakse ära. Aga mul oli tolle aja kohta ka "argisemaid" hirme: hakkasin väga muretsema, kui mu vanemad hilja peale jäid, kartsin, et nad on tapetud. Üldiselt usun, et hirme pole võimalik edasi anda. Vahel lugejad räägivad mulle õõvastavatest juhtumitest, aga külge need mulle ei hakka.

Üks mu lemmiklugusid raamatus on kahtlemata "Ämblikuvõrk". Midagi selles elementide koosluses puges mulle naha alla, ilmselt loo üldine atmosfäär. Igal juhul pärast viimase punkti panemist jäi see tunne pikaks ajaks minuga. Kas jutustuse tegevuspaik on seotud teie Corrientese vanaema päritoluga? Kas mõni lugu sellest kogumikust on – kas siis kirjutamisprotsessi või tähenduse pärast – teile teistest südamelähedasem?

See on ka üks minu lemmikuid. Reeglina ma kirjutatuga rahule ei jää, või teen seda harva, ja see on üks neist harvadest kordadest. Mulle tundub, et ärevuse ning lummava ja samal ajal rõhuva atmosfääri tasandid toimivad selles hästi, ja et kokku sobivad ka piiriala, Paraguay diktatuur, sealne kliima, ñandutí (Paraguay traditsiooniline pits, mis meenutab ämblikuvõrku), putukad, kadumiste alltekst, nõidus ja kummituslikkus. Aitäh. Mulle tundub ka, et see töötab.

See on paik, kus ma lapse- ja teismeeas puhkamas käisin – seal elab osa mu perekonnast – ja see mõjus mulle alati väga salapäraselt. Kui aus olla, siis ma ei kirjuta naistest džunglipalavuses mitte seepärast, et tahaksin Ladina-Ameerikat kuidagimoodi eksotiseerida; mulle see ei meeldi ja see pole ka minu kogemus. Võiksin samahästi ise nende noorte naiste asemel olla: nad on linnainimesed, käivad ostlemas, sõidavad autoga, ja mängivad mingil määral üleloomulikkusega. Ma tunnen seda geograafilist keskkonda ja kuna see on osa mu lapsepõlvest, on see mulle väga lähedane. Raamatust meeldivadki mulle see, lisaks "Räpane poiss", sest mulle meeldivad linnas aset leidvad lood, ja "Adela maja", kuna seda oli lõbus kirjutada ja hiljem kasutasin seda romaanis "Nuestra parte de noche" ehk "Meie osa ööst". 

Teilt küsitakse sageli suurimate mõjutajate ja lemmikprosaistide kohta. Mulle on jäänud mulje, et teid huvitab väga ka luule. Milline võiks välja näha teie isiklik Argentina või Ladina-Ameerika poeetiline altar?

Mu viis Ladina-Ameerika lemmikluuletajat on Antonio Cisneros, Alejandra Pizarnik, César Vallejo, Jorge Teillier, Virgilio Piñera... Neid on muidugi palju rohkem, Adélia Prado, Idea Vilariño, on veel palju teisi. Dulce María [Loynaz] ka.

Tean, et kirjutate uut romaani. Lõpetuseks küsiksingi, kas saate ehk mõne vihje anda? Millised kinnisideed teid seekord enda haardesse on võtnud?

Mulle ei meeldi ette rääkida, aga mind paelub mõte vaimust kui mälu kehastusest, kui millestki kurjakuulutavast, mis ei kao; mind paeluvad poliitilised kultuurid, mis vormivad viirastuslikkust. Kuid see on alles kirjutamisjärgus ja ma ei oska kunagi midagi vastata.