Hollandi telesaatele "Lola da Musica" 2001. aastal antud intervjuus kirjeldas AC/DC endine rütmikitarrist, bändi maskoti Angus Youngi vanem vend Malcolm väga tabavalt seda, mis bändi ta enda arvates üldse teeb. "On rokibände ja metal-bände, aga ainult mõned rock 'n roll-bändid. The (Rolling) Stones ja meie. /-/ Rokkbändid ei svingi, vaid mängivad kangelt. Nad ei mõista tunnetust, liikumist. "Džunglit"".

AD/DC keskmes on alati olnud gruuv. Ja seda džunglit võib mõista kui metsikust, ettearvamatust, kindlasti ka kui Aafrikat, musta muusika pärandit. Asi, millest vähe räägitakse, on see, kui palju on viie austraalia valgenahalise tüübi rokkbänd tegelikult olnud inspireeritud mustast muusikast. Angus Youngi kuulus pardikõnnak on selgelt Chuck Berrylt võetud (ta on seda ka ise tunnistanud), muusikaliseks eeskujuks kindlasti klassikaline rock 'n roll, aga ka kindlasti bluus, mida on siin ehk rollingutest vähem, aga sarnaselt Keith Richardsile on ka AC/DC'l oskus justkui tühjast õhust nakatav bluusilik riff välja võluda. Ja kontserdi käigus hakkab mulle järjest enam koitma ka funk. Funk'is on kesksel kohal nn rütmiosakond – trumm ja bass –, mis saavutab oma hüpnootilise küttega transilaadse seisundi, mille peale siis jutlustaja ehk laulja-bändijuht hakkab oma sõnumit edastama. Johnson pole küll bandleader ja ei juhi laval vägesid, aga hetketi mõjub ta mulle küll jamesbrownilikult oma lausutud lauluridade ja bändiga suhtlemisega.

Kui nüüd seda rütmisektsiooni jutuks tuua, siis võiski esialgu tunduda, et AC/DC vaatamiseks on natuke juba liiga hilja. Bändi "näod "on küll samad, laulja Brian Johnson ja kitarrist Angus Young, aga nende tagant on laiali pudenenud just see rütmiliin, mis peab asja koos hoidma. Rütmikitarrimees ja põhiline rifimasin Malcolm Young suri 2017. aastal, legendaarne trummar Phil Rudd pole tuuritanud alates 2023. aastast ja ei tea, kas ka bändiga lavale naaseb, kauaaegne bassimees Cliff Williams pole samuti eelmisest aastast alates tuuridel kaasa löönud. Sellest seisust olin veidi ebaleval seisukohal, kas meie esmakohtumine Tallinnas küünlaid väärib ja kas peale ei jää elamuse asemel hoopis tavaline uudishimu rahuldamine. Aga eksisin rängalt. Millegi muu kui totaalse elamusena oleks AC/DC Tallinna kontserti raske kirjeldada.

Esimene vaatus

Loomulikult on vanus teinud oma töö: Johnsonil on juba selline laulustiil, et miski ei tule kergelt ning vokaaliosad kõlavad nagu kivist vee välja pressimisena. Vahepeal võtab arusaadavalt hingeldama ja lugude vahel tõmmatakse ekraanidelt videopilt ära, et tüübid saaksid rahulikult taastuda ilma 65 000 lonkse lugeva pealtvaatajata. Rütmimehed saavad oma ülesandega ideaalselt hakkama, kuigi kohati on rohkem tunne kui veendumus, et Ruddi inimmetronoomi võimetele pole väärilist asendust.

Üldises plaanis on kava absoluutne rokenroll. Suurele lavale ideaalselt sobiv, enamasti lihtsate, aga relvitukstegevalt nakatavate käikudega ja suure saundiga ROKK, mis kõnetab oma gruuviga keha palju rohkem kui paljude kolleegide pubirokk-hard rock. Hittidega kohe stardist ajama, kui kõlavad "If You Want Blood… You've Got It" ja "Back in Black", nende järel viimase plaadi ("PWR/UP, 2020) pealt "Demon Fire", põrge tagasi 70ndate lõppu ("Shot Down in Flames") ning siis lugu, mis paljude juhuslikumate kuulajate jaoks ja illegaalse MTV ilmumise aegu Eesti telekatesse sai 1990. aastal AC/DC signatuurlooks – "Thunderstruck".

See on ka ainus kord, kui Angus Young kitarristina kimpus on ja kiiret avariffi päris samas graafikus ära ei suuda mängida, aga olgem ausad, härra on 70 aastat vana ja see käik on igal juhul üks ebanormaalne inimeksperiment. Rütmisektsioon võttis ka kohusetundlikult veidi tempo maha ja muu kulges väga ilusti. Ei saa taas välja peast võrdlust selle teise rokenroll-bändi The Rolling Stonesiga… I was caught in the middle of a railroad track (thunder), laulab Johnson. I was born in a crossfire hurricane, laulis Jagger ("Jumpin' Jack Flash").

Kuskile siia langeb ka esimese vaatuse lõpp, kus eriti liigutav on "Have a Drink on Me" esitus, kui see üks nende järjekordne eriti bluusilik lugu saab lõpus eristaatuse, kui Johnson tõstab taeva poole hevisõrmed hüüdega "To Ozzy!". Nendelikult napisõnaline ja lihtne austusavaldus. Ozzy Osbourne on lahkunud vaid kaks päeva varem ja kuigi "Have a Drink on Me" on olnud tuuri setlist'is, on see esimene AC/DC kontsert pärast tema surma ning Tallinnas muutub see lugu viimaseks klaaside kokkulöömiseks üle elu ja surma piiri.

Ja väga tähendusrikas on see ka kombinatsioonis järgmise looga "Hell's Bells", mille puhuks langetatakse lavalae alt lavale hiiglaslik must kirikukell AC/DC logoga. Lõpp ja algus on tihti käsikäes ja miski ei sümboliseeri seda paremini kui see lugu – algse laulja Bon Scotti surma järel tehtud comeback-plaadi "Back in Black" esimene lugu, mille kaikuvad kellalöögid olid üheaegselt nii matusekellad kui ettekuulutus millegi suure ja võimsa tulemisest. Lõpp ja algus. Neist kümmekond aastat varem kuulutas samade kelladega sisuliselt heavy metal'i nullpunkti just Ozzy Osbourne Black Sabbathi avaplaadi avaloos "Black Sabbath", lauldes tõesti otsekui uue muusikastiili sündi tunnistades: what is this that stands before me?

Teine vaatus

Eks see vaatusteks jagamine on muidugi täiesti meelevaldne, aga pärast seda esimest justkui-kulminatsiooni arenesid asjad nii, et hakati ajas tagasi astuma. Vahetõmbena kaks lugu sellest sajandist ("Shot in the Dark" ja "Stiff Upper Lip"), siis kaks AC/DC suurimatelt hittplaatidelt ("Highway to Hell" ja "Shoot to Thrill") ja seejärel aasta-aastalt tagasi kaugemasse minevikku:

"Sin City" (78), "Dog Eat Dog" (77), "Dirty Deeds Done Dirt Cheap" (76) ja "High Voltage" (75) keeravad kella algusse – tänavu täitub 50 aastat AC/DC esimesest plaadist. Jään vaatama uut teist kitarristi, kelleks on juba samuti 68-aastane vendade Youngide vennapoeg Stevie Young. Aastad muudkui tulevad, aga nimi on ikka Young, ja uued Youngid tulevad eelmiste asemele. Stevie Youngi elu on päris raske ette kujutada: mis tunne võib olla sel mehel, kes on pidanud edututes rokkbändides aastakümneid mängides vaatama, kuidas kaks tema onu on täielikud superstaarid, ja nüüd veel, korralikus pensionieas, nendega siis lõpuks seda megabändi jagada? Tundub, et sellest mehest saaks laval kõige parema doki.

"Sin City" ajal tuleb lõpuks Angusel lips kaelast. Täielik ime, kuidas ta oma karakteerses koolivormis ringi rabeldes üldse toime tuli, sest inimesed lihtsalt higistavad ka ühe koha peal seistes, ilm on selline. Lipsul aga niisama lahkuda ei lasta, vaid kräunutatakse sellega väga edukalt kitarri, vihjena sellest, mis veel õhtu jooksul ees…

Kolmas vaatus

Kui algab nende veel üks ja järjekordne klassikaline hitt "Let There Be Rock", ei ole ma küll järgnevaks kuidagi valmis. Lugu justkui käib mingi hetkeni ära, kuni lavale jääb Angus Young ise, kes asub oma kitarri kaudu rahvaga dialoogi, ergutades neid kisama, kitarrivilinatega hüüetele vastates ning neid üles õhutades. AC/DC on juba ammu kasutanud seda lugu puhkepausina lauljale ja venitanud kestust mõnevõrra pikemaks ja ma võin küll eksida, aga Tallinna kontserdi umbkaudu 25-minutine kestus on isegi nende skaalal pigem pikemapoolne esitus. Ja enne, kui oma silmaga pole näinud, ei jõua selle võimsus ikkagi kohale. Young muutub nagu kurjadest vaimudest vaevatud muusikuks (bluusimees, kes on hinge saatanale müünud nagu Robert Johnson), kelle vägivaldsevõitu mängustiili puhul pole aru saada, kas kitarr on orgasmi äärel või vaevleb surmapiinades. Ilmselt mõlemalt. Nagu sellest oleks veel vähe, tulistatakse lavakahuritest rahva kohale pilv ebemeid, mis pärast lähemal vaatlusel osutuvad AC/DC logodega paberiribadeks. Sinised, mustad ja valged. Kodutöö tehtud!

Kitarriga võitleva Anguse higisele näole maandub samuti paar pabeririba ja kleepuvad sinna nii mõnekski ajaks, kuna mehel on käed tööd täis ja kitarrist vaja deemon välja ajada. Või hoopis sisse. Lugu muudkui kestab ja kestab ning muutub oma liialduses millekski täiesti omaette eksisteerivaks. Spinal Tap on selle kõrval poisike. "Nothing exceeds like excess", ütleb Tony Montana naine Elvira "Scarface'is". Miski ei lähe rohkem üle piiri kui liialdus. Tõeline eluteater: 70-aastane mees paneb kitarriga aja seisma, sest et forever Young.

Coda

Lisalugudena kõlab päris algusest "T.N.T.", mida tuuri setlist'iga ilmselt üsna hästi juba ette tuttav fänkond oskab häälekalt välja karjuda. Lõppsõnaks jääb aga "For Those About to Rock (We Salute You)", mille lõppakordideks on traditsiooniliselt paugud vanaaegsetest kahuritest, mille sarnast võib näha ka samanimelise albumi kaanel. Vahepeal on jõudnud minna pimedaks – AC/DC alustas pisut pärast kella üheksat, kui päike oli juba väga madalal ning kontserdi lõpuks oli taevas pime. Vahepeal ringi vaadates andsid väga ägedat efekti AC/DC punased seest valgustatud kuradisarved, mida oli võimalik osta ja seda võimalust olid paljud ka kasutanud.

Ma miskipärast ei usu, et me enam kohtume, aga mine tea. AC/DC on seni kõiki meie skeptilisi ootusi ületanud ja neist on saanud selle väga valitud klubi president, kuhu kuuluvad need bändid, kes suudavad edukalt teha kogu aeg üht ja sama plaati nii, et asi kokkuvõttes alati töötab (auliikmed on ka Ramones ja Motörhead).

Kui nemad saluteerisid meile oma lõpulooga, et me ikka nendega rokkida viitsime, siis jääb ainult samaga vastata. Lööme kokku ja tõdeme, et head asja pole kunagi liiga palju. Lugusid, aastaid ega detsibelle.

Lugude nimekiri:

• If You Want Blood (You've Got It)
• Back in Black
• Demon Fire
• Shot Down in Flames
• Thunderstruck
• Have a Drink on Me
• Hells Bells
• Shot in the Dark
• Stiff Upper Lip
• Highway to Hell
• Shoot to Thrill
• Sin City
• Dog Eat Dog
• Dirty Deeds Done Dirt Cheap
• High Voltage
• Riff Raff
• You Shook Me All Night Long
• Whole Lotta Rosie
• Let There Be Rock
• Lisalood:
• T.N.T.
• For Those About to Rock (We Salute You)