Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et Baltimaade suurimale ooperifestivalile ei ole ma kunagi tulnud otsima maailmatasemel muusikateatrit. Kuressaare ei asetse maailma ooperikaardil just Arena di Veronaga samal pulgal ja nii pole ka La Scalal asja Saaremaale – isegi kui reklaam peaaegu nagu lubakski. Praamile kiirustades põksub ikka põues ootusärevus – kuidas kulgeb seekordne pimekohting? Minna võib igatmoodi. Olen õdusas suvituslinnakeses veetnud tosinkond juulilõpunädalat. Neisse on mahtunud nii odava paroodiana mõjuvaid etendusi kui ka katartilisi õhtuid, kus unustad isegi hingata (kui ooperitelgis üldse on, mida hingata – seekord isegi oli, lõunaeuroopalike temperatuuride kiuste!).

Kunstilised juhid võivad ju pükstest välja hüpata, aga tegelikkuses otsustatakse ooperipäevade õnnestumine ikkagi ära kuskil taevastes sfäärides. Ka maailma kõige nõudlikumast ooperidiivast kapriissem primadonna nimega Ilm võib etendused kapitaalselt põhja lasta – tema vastu ei saa ka kõige autoriteetsem muusikakriitik (kui selliseid tänapäeval veel üldse on). Et seekord võis keskööl paljastatud õlgadega ringi patseerida ja vihmavarje kasutati vaid kuuma päikese eest peitu pugemiseks, siis lepime parem kohe kokku, et festival oli igati edukas! 

Kolmveerandsajand lääne ooperit Koreas

Kuigi seda pole viisakas avalikult välja öelda, on eurooplaste tavapärane suhtumine Aasia muusikutesse üsna sarnane – nad on erakordselt töökad ja tublid, kenad inimesed pealegi – aga vahel läheb lakkamatu kohusetundliku harjutamise käigus kaduma see püha miski, mis teeb lihtsalt väga heast muusikust tõelise superstaari. Ega Maria Callase hääl polnud ka täiuslik, kõlades häirivalt läbitungivana, aga kes teda laval nägi, mäletab surmani. 

Ja siiski vajus minu suu Daegu ooperiteatri orkestrit ja koori kuuldes ammuli. Kuigi olen konkurssidel kuulnud imetlusväärsel tasemel Korea tenoreid, jääb see vaimustus vaid tehnilisele pinnale, sageli on tajutav, et laulja esitatava aaria sisu ei mõista või teeb seda meie jaoks mõistetamatul viisil. Mis me üldse ootame? Kui Euroopa ooper sai alguse 17. sajandi hakul, siis Koreas pole see veel sajanditki kestnud. Oli see ju alles 1948. aastal, kui Soulis etendus esimese lääne ooperina Verdi "Traviata" (võrdluseks, "Estonias" oli sama teos laval juba 1915. aastal, oopereid mängisid baltisaksa trupid Eestis ka juba 18. sajandil).

Igatahes on Daegu muusikud end selle ajaga spurtinud korralikule keskmisele Euroopa tasemele, mida ei saa aga tingimata väita kõigi viimase 18 aasta jooksul Saaremaad väisanud ooperitruppide kohta. 

Kohaliku köögi otsinguil

Kui ma mõtlen tagasi oma Saaremaa tipphetkedele, meenuvad sageli kodused hõrgutised – teatri kodumaa algupärandid. Ma ei unusta kunagi 2016. aastal Kuressaarde sõitnud Wroclawi ooperiteatri Karol Szymanowski poeetilist "Kuningas Rogeri" lavastust. Ka 2014. aastal nähtud ukraina helilooja Mõkola Lõssenko folkooper "Natalka Poltaavast" oma metsikuid hüppeid sooritavate tantsijate ja rahvariietes kostüümidega on eredalt mällu vajutatud. Ka möödunud aastal Kuressaares gastroleerinud Kataloonia Ooperi kõrghetkeks jäid galakontserdil kõlanud hispaania opereti ehk zarzuela numbrid.

Eks mul oli seegi kord hammas verel Korea traditsioonilise muusikateatri pansori peale. Otseselt seda kavas polnud, küll aga kõlas festivali avaõhtul 20. sajandi Saksa-Korea helilooja Isang Yuni (1917–1995) humanistlikke ideid kandev looming, kus saavad kokku Aasia traditsiooniline muusika, Hiina taoism ja lääne avangard. 1972. aasta Müncheni olümpiamängude kultuuriprogrammi jaoks  tellitud ooper "Sim Tjong" räägib sümbolistliku loo noorest vaesuses elavast tüdrukust, kes on valmis end ohverdama, et tema pime isa taas nägijaks saaks. Õnneliku lõpuga tuhkatriinulugu on inspireeritud pansorist "Simcheongga". Sakslasest libretisti abil on sellest saanud 20. sajandi stiilis postmodernistlik teos, mis paneb ühte patta ida traditsiooni ja lääne avangardi, mis ei lase kuulajal just mugavustsoonis mõnuleda.

Isang Yuni enda elutee oli muidugi kõike muud kui mugav. Jaapani okupatsiooni all vaevelnud Koreas sündinud mehest sai vastupanuliikumise liige ja 1943. aastal poliitvang. Hilisemast Lõuna-Koreast siirdus tunnustuse pälvinud helilooja Saksamaale. Kuuekümnendatel aga röövis Lõuna-Korea salateenistus Isang Yuni tema Berliini kodust ning viis mehe tagasi Souli, kus teda spionaažis süüdistati, piinati ja surmaga ähvardati. Peaaegu müütiliselt kõlab lugu sellest, kuidas helilooja komponeeris kongipõrandal oma ooperit "Liblikalesk". Rahvusvahelise heliloojate kogukonna diplomaatilise surve tõttu ta siiski vabastati ja naasis Saksamaale 1969. aastal.

Daegu tagasihoidlik hingus

Teine põnevust üles kruvinud etendus ootas neljapäeval – Korea tantsugala "Daegu hingus". Etendus pakkus eeskätt Korea rahvamuusikat, mida esitati autentse kõlaga traditsioonilistel pillidel nagu tsitarilaadne 12 keelega gayageum, vertikaalset viiulit meenutav poogenpill haegeum, nasaalse tämbriga bambusflööt daegeum, oboelaadne piri ja erinevad löökpillid. Mitmetes numbrites saatis rahvapille süntesaator, mis tekitas võõristava efekti, sest ida ja lääne helirida ei ole just identsed. Lühidalt öeldes kõlas see klassikalise muusikaga harjunud kõrvale nii, nagu mängiks keegi valesti.

Kuulda sai ka Korea rahvalaulu, mille kõla selgitab Lõuna-Korea ooperilauljate edu põhjuseid läänes. Kandva häälega laulmine näib olevat ideaal ka rahvakunstis, kuigi hingamistehnika erinevuste tõttu on vibrato tihedam (klassikalises laulukoolis nii tremoleeriv hääl läbi ei lähe). Väga oluline tantsuetenduse osa näis olevat enne iga numbrit toimuv rituaalne ettevalmistus: kõigepealt toodi padjakesed, kus muusikud said põlvitada, siis pillide toetamiseks mõeldud inventar, mikrofonid ja kõike seda nihutati hoolikalt edasi-tagasi, et leida parim paik.

Salpurit tantsitakse traditsiooniliselt salliga ja see peaks sümboliseerima negatiivse energia vabanemist – antud juhul keerlesid kriiskavates värvides sallid videoekraanil. Etenduse lõpetas metsik sogo-tants, mida saatsid neli löökpilli.

Publiku seas oli kuulda ka pettunud hääli – ligi kahetunnine tantsugala sisaldas vaid kolme tantsunumbrit, millest kaks olid küllaltki minimalistlikud. Meelde jäi vaid, et vastupidiselt lääne kommetele kõverdatakse varbaid ja astutakse kandadele.

Kokkuvõttes jäi sellest etendusest veidi turistietenduse maik, teate ju küll neid klišeelikke Kreeka rahvamuusika õhtuid kuskil Kreeta tavernis ja flamenkoetendusi Hispaania kaubanduskeskustes. Samas oli Korea rahvapillidega põnev kohtuda, oli see ju kõige autentsem õhtu kogu kavas. Aga ikkagi, miks see õnnetu Rolandi süntesaator?!

Korealanna jaapanlannat kehastamas

Festivali kavaga tutvudes tundsin vastupandamatut tungi jätta vahele maailma ühe kõige kuulsama Puccini pisarakiskuja "Madama Butterfly" etendus. Ärge saage valesti aru – see on üks mu lemmikteoseid, aga niisugune läbinisti itaalialik hilisromantiline ooper saab mõjule pääseda vaid siis, kui nii dirigent kui ka lauljad tajuvad itaalia stiili, täpsemalt kõrget ja madalat ühendavat verismi kogu selle ülevoolavuses. Muusikaliselt on see seotud mitmete traditsioonidega, mida meistrilt meistrile edasi antakse. Mind hirmutas mälestus 11 aasta tagusest Shanghai ooperi gastrollist Saaremaale, kui maailma ühest kõige armastatumast ooperist, Bizet' kirglikust "Carmenist", mille Andaluusia tantsude rütmis õõtsuv muusika annab esinejale rikkalikult vabadusi, oli saanud sõjaväemarssi meenutav massietendus, kus suurepärane Carmen mõjule ei pääsenudki, sest meespeategelased jäid liiga ontlikeks. 

Ja samas on "Liblikas" vist ainus ooper maailmas, mille muusikas kõlab nii Jaapani kui ka Ameerika hümn ja intriig vastandab imperialistlik-šovinistliku sõjaväelase kauni ja üllahingelise noore geišaga. Korealastel on oma ajaloost lähtuvalt jaapanlastega aga hoopis vastupidised suhted. 

Aga näib, et korealastele Puccini istub – muusika kõlas küllaltki stiilipuhtalt. Õhtu staar oli muljet avaldavalt noore koosseisuga orkester, keda lopsaka kirglikkuse ja kindla käega juhtis itaallasest dirigent Marcello Mottadelli. Ka ooperikoor kõlas täpselt ja selgelt. Solistidki olid väga korralikud, aga maailma tippmajades nad vist siiski löögile ei saaks.

Eesti wagneriaanide suurpäeva ootuses

Saaremaa ooperipäevade traditsioon on eelviimase õhtu galakontsert, kus Korea solistide kõrval särasid Saksa parimates ooperimajades dramaatilise soprani rollidega tippu tõusnud Aile Asszonyi ja festivali kunstiline juht Ain Anger, kes on ju samuti maailmas hästi tuntud Wagneri laulja. Pole muidugi juhus, et alates järgmisest aastast tuleb esimest korda Eestis koostöös Vanemuise teatriga ettekandele Wagneri suurteos, tetraloogia "Nibelungide sõrmus", ja seda Eesti lauljatega.

Kui galakontsert on iga festivali soosituim formaat, siis suveteatriküllasel Eestimaal pole kunagi liiga suurt pakkumist suvistele lasteetendustele. Seda nišši täidab Saaremaa festival väga kohusetundlikult. Kunstiline juht Ain Anger debüteeris festivalil ka lavastajana, tuues koos Oksana Tralla-Angeriga lavale Raimo Kangro ja Leelo Tungla 1980. aastal Nukuteatris esietendunud muusikali "Saabastega kass". Eesti kogupere muusikateatris on Kangro-Tungal ületamatu tandem – alati teravmeelne ja hoogne, samas soe ja südamlik.

Kui kuue aasta eest Narva Ooperipäevadel esietendunud 90-ndatel populaarsetel anekdootidel põhinev lastemuusikal "Juku" pakkus ilmselt kõige rohkem äratundmisrõõmu ärkamisajal koolis käinud vaatajatele, siis Perrault' muinasjutu tõlgendus oleks vabalt võinud sündida ka tänapäeval, olgugi et sealtki võis leida hulganisti vihjeid 80-ndate anekdootlikule ühiskonnakorraldusele. Aga lapsed lustisid ja laulsid kass Intsuga (suurepärane karakterroll kontratenor Ivo Postilt!) kaasa. Lavastus valmis koostöös MTÜ-ga Ooperiga Söbraks, mis on võtnud südameasjaks ooperikultuuri populariseerimise läbi kogupereetenduste. Seni on lavale toodud klassikaliste ooperite lühendatud versioone, aga väärikate Eesti algupärandite taas rambivalgusse toomine on ehk veelgi suurem samm. Arirang!

Vaata/kuula lisaks:

Kunstilise juhi Ain Angeri intervjuu Klassikaraadios 

Aile Asszonyi Saaremaa ooperipäevadel

Vaata järele ETV saadet ooperipäevadest