Karis sõnas, et ajastul, kus me räägime väga palju tehisarust, oleks hea ka päris arust ja ajust veidi aimu saada. "Ma tegelesin ise ka veidi aju uurimisega, tõsi küll, embrüonaalse ajuga ja ilmselt ka minu teadmine ajust on embrüonaalne, seega on hea, kui saab ekspertidega seda raamatut arutada."

Tartu Ülikooli teadlane Jaan Aru ütles, et ta mäletab väga täpselt hetke, kui teda hakkas eriti paeluma just aju. "See oli esimene semester, lugesin Berliinis raamatukogus teost, kus kirjeldati teadvuse suurt probleemi ehk küsimust sellest, kuidas meie aju tekitab tunde olla keegi ning sel hetkel sain aru, et me ei tea inimkonnana, kuidas tekivad tunded, mõtted, soovid ja visioonid ning ma tundsin, et tahan teada saada."

Seejuures on tema sõnul frustreeriv, et uusi asju on selles valdkonnas raske teada saada. "See oli kolmas aasta ülikoolis, kui üks kursusekaaslane ütles, et Jaan, me ei saa nendest asjadest kunagi aru ja ma ütlesin, et anna mulle 30 aastat, aga nüüd on mul 20 aastat juba läbi ning kerge närv on sees, kas teeme ära."

Presidendi sõnul on aju juures väga tore see, et kõik räägivad erinevatest rakkudest, aga 60 protsenti ajust on rasv. "Sellest ei taha keegi väga rääkida, rasv on nagu saatanast, aga aju puhul on ka temal oma roll olemas," tõdes ta ja lisas, et meie aju on konstrueeritud nii, et tahame kogu aeg midagi teada saada. "Küsimus on selles, kas oskame info hulgast ka teadmisi eristada, tihti ahmime infot, aga see ei tähenda, et väga palju targemaks saame."

Ta tõi välja ka teooria, kuidas inimesi paremini lugema panna. "Kui mina noor olin, siis raamatud ei olnud kättesaadavad, väga raske oli raamatuid saada ja siis tahtsid kõik lugeda, võib-olla peaks nüüd ka piirama raamatuid, siis hakatakse kohe tahtma jälle lugeda. Praegu on poed raamatuid täis, sa jäädki sinna seiklema, seega häid raamatuid ei tuleks mitte ära keelata, vaid vähem välja anda."

Tehisaru teema ajab Jaan Aru vahel ahastama. "Ühelt poolt võiks tehisaru võimaldada meil palju paremini õppida ja maailmast aru saada, aga teisalt see tehisaru tehnoloogia, mis meil praegu on ja mida õpilased kasutavad, ei toeta õppimist, mitte seetõttu, et nad teevad vigu, seda ka, aga see, et kui sa tehisarusse paned oma ülesande, siis ta teeb kõik su eest ära, aga sa õpid ainult siis, kui sa ise teed midagi."

"Kõige tähtsam on pärisaru, mitte tehisaru, see saab olla ainult vahend, millega me toetame pärisaru, aga ta ei tohiks olla vahend, millega me asendame," sõnas Jaan Aru.