Olin põhikoolis väga kärme lugeja ning kirjandustunnis juhtus ühtelugu, et sain etteantud lugemisega ammu enne teisi ühele poole. Et nutitelefonid polnud veel kuigi kõrgelt arenenud, oli toona viisakaid ja pedagoogile meelepäraseid võimalusi meelt lahutada üsna kasinalt: kas joonistada (mitte laua peale) või sirvida õpikut tunni teemast edasi. Ühel sellisel igavushetkel lappasingi end Karen Orlau lühijutuni "Hirmu suured silmad", mille kammerlik tegevustik rullub lahti inimtühjas öises bensiinijaamas keset täpsustamata tühermaad ja kus peaosi etendavad kangelanna ning tema hirm. Ja siis käis järsku üks klõps.

Seal klassiruumi vaikse nohisemise keskel tabas mind esimest korda avastus, et oh! Kirjandus võib ka s e l l i s t asja teha! Liimida sind lehekülje külge, tõsta su ihukarvad püsti ja süstida sinusse täiesti omalaadset segu kõhedusest, tõusvast pulsist ja joovastusest. Võtsin kiiremas korras raamatukogust ülejäänud jutukogu välja ja hingasin sisse. Edasi tulid kärme kapakuga juba "Krabat", Stephen King ja lademetes kõikvõimalikke muid kolli- ja tondijutte, millele lisandusid täiskasvanuna sellised maiuspalad nagu "Salatoimikud" ja "Twin Peaks".

Tagantjärele olen mõelnud, et võib-olla on see judisemapanev esmakohtumine suunanud mu eluvalikuid rohkem, kui oskasin neid tehes aimata. Usuteadus oli armastus esimesest silmapilgust, ent kui järele mõelda, käivitavad nii religioosset mõtlemist kui õuduskirjandust sageli väga sarnased motiivid. Hirm tundmatuse ees. Selgroogu sugenev kõhe pinevus, kui miski on paigast ära. Õõnes õõvatunne, kui järsku tundub, et tuttavas kestas on midagi vale ja loomuvastast. Rabatus, kui raudsed maailma koos hoidvad reeglid hakkavad järsku nihkuma ja võimatu saab võimalikuks. Tardumapanev aukartus udus peituva mõeldamatult suure, ürgse ja nähtamatu jõu suhtes.

Karen Orlau jutukogu paotas mulle esimest korda verdtarretava käginaga lahti ukse, mille taga oli lisaks kättemaksu ihkavale muumiale üks väga oluline õppetund, mis kannab vilja seda rohkem, mida vanemaks mul õnnestub saada: kui põnev ja paljuütlev asi võib olla hirm!