Jarmo Reha on öelnud, et kui me ei kuula noori ei ole meil tulevikku. Tase näituselegi on tulnud ta valmisolekuga astuda noorte loojate maailma eelarvamusteta, eesmärgiga teoste "sees olla" ning siira sooviga end noorte kunstnike loominguga kurssi viia. Olustik on otsekohene, kuid lõbus. Nalja saab, aga mitte mingisugust ümber nurga ütlemist ei ole – meeldimine ja mittemeeldimine on jalamaid sõnastatud. Kui jutt läheb sellele, kuidas on võimalik ligi 280 Tase näitusel eksponeeritud teose hulgast välja valida vaid mõned, pole Jarmol muud öelda, kui et life's a bitch and then you die. Valikud tuleb langetada, neist üle ega ümber ei saa. 

Tänavune Tase on õrn ja hoolitsev, ühisnimetajaks on minimalism, seda nii kontseptuaalses kui materiaalses mõttes. Jarmot üllatab, et teosed ei ole vormilt kuigi külluslikud, pigem on valitud üks selge liin, mille kaudu idee edasi anda. Haavatavuses väljendub julgus ja ausus, valmisolek oma sisemaailma ja tähelepanekuid nähtavale tuua. 

Kõnnime keskustelus esmalt viienda korruse mereterrassile, kus Kail Timuski "Requiem Larium" laulab matuselaulu kaduvale arhitektuurile. Töö tuumaks on heliorel-ahi, mille viledest kuuldub kurvameelne helimaastik, mis paneb seisatama. Tegu on piduliku, aga äärmiselt nukra leinamissaga Vormsi saare Saxby külale. 1944. aastal põgenes külast pea kogu Rannarootsi kogukond ning Nõukogude sõjavägi toimetas mahajäetud majadega nii, kuis tahtis. Kaili teoses põlevad heliorel-ahjus ühest Saxby küla majast järele jäänud puuhalgud. Halgude põlemine ja tuhaks saamine on niisiis viimane riitus, püüd väärikalt ära saata ühe kogukonna elud ja pained.

Jarmo viskab õhku, et kui Pika Hermanni torni meloodia äratab hommikul linnarahva üles, siis ahi-orel võiks keskklassistunud Kalamajale hoopis hävingut kuulutada. Sureme me ju kõik! Küsimusi tekib tehnilise teostuse kohta, kuidas see orel ikkagi järjepidevalt humiseb? Toimimise salapära tuleb teosele kasuks, see mõjub maagiliselt. Kontseptsioon ja teostus võtavad tummaks. Jarmo ütleb, et mõnikord käib tunne seest läbi ja rohkem ei oskagi midagi sellega peale hakata, kuid kõike pole vajagi püüda sõnastada, tunnetus on tihtilugu olulisem.

Liigume näitusel edasi ja küsime Jarmolt, kui suur kunstinäituste külastaja ta on. Ta ütleb ausalt, et Eestis käib ta näitustel harva, välismaal sagedamini. Tema sõnul on põhjus lihtne – Eesti näitustel on vaesus liiga nähtav. Kunstnikel ja kuraatoritel pole sageli ressursse, et oma ideid suurejoonelist teostada ning hea kontseptsioon võib seetõttu lõpptulemuses kannatada.

Jutt liigub edasi kultuurivaldkonna rahastuse peale ning Jarmo ütleb häbenemata, et oleks tema minister, laseks ta pooled kultuuriinimesed lahti, pidades paremaks plaaniks anda vähematele rohkem raha kui rohkematele vähe. Peale lavakooli lõpetamist 2014. aastal Jarmol lihtsalt vedas, et NO- teatris verevahetus toimus, ilma selleta oleks töö leidmine märksa keerulisem olnud. Olukord pole suuresti muutunud ka EKA-s, tudengite seas valitseb peale lõpetamist ebakindlus ja stress, teisalt suured ootused. Üha enam määrab saatuse sotsiaalne kuuluvus.

Jõuame August Joosti teose "Õõnesmehed" juurde, mille ängistav olustik vestlusega kokku kõlab. Augusti teos rabab kohe. Kunstnik on kuuest monumentaalmaalist koosneva teose EKA teise korruse üldalast eraldanud maast laeni mustade kardinatega. Seal peitub õõvastav omailm, kus keskseks tegelaseks on kahvatu ja kiilakas olevus. Teose tonaalsus on tume ja endassetõmbunud. Lisaks tegelaskujudele on näha müstilist, lelu meenutavat, karvkattega kaetud objekti. Kõnekas on maalitud roheline tüüplahendusega exit-märk, mis näitab kardina avause poole. Õudu lisab ka hüljatud beežides toonides sõjaväemunder koos hallika kiivriga, mis on hoolikalt saabaste peale pakitud. Tunda on õlivärvide hõngu.

Jarmo ei ütle mõnda aega midagi, lihtsalt vaatab. Siis võtab kogemuse kokku, öeldes, et kohe näed, kui tegemist on hea kunstiga ning et Augustile tuleb anda lihtsalt aeg ja ruum, et saaks veel teoseid sündida. "Õõnesmehi" vaadates avaldub huvitav vastuolu – ühelt poolt aupaklikkus ja imetlus teostuse ja emotsiooni loomise oskuse suhtes, teisalt terav raskemeelsus. Jumalale tänu, et on olemas exit…

Jõuame skulptuuri osakonna lõpetajate pärusmaale. Eva Maria Põldmäe installatiivne teos "Etüüdid Siberist" nõuab vaikust, aega ja keskendumist. Ja seda me talle ka anname. Leiame kõik enda jaoks ruumis sobiva koha, kuhu istuda ning jääme mõtisklema. Järsku meenub, et oleme sattunud Eva Maria teost kogema juuniküüditamise ohvrite mälestuspäeval – 14. juunil 85 aastat tagasi viidi Eesti kodudest ära tuhandeid süütuid inimesi.

Mõne aja pärast kostub ruumis Eva Maria vanaonu Alo hääl, kes vestab loo enda isast (Eva Maria vanavanaisast), kes – armastuse pärast – Siberi vangilaagris kiusamise alla sattus. Nimelt olid naised määratud mullamätastega katuseid parandama ja kui Eva Maria vanavanaisa oma abikaasa koormust kergendada püüdis, võttes raske töö tegemise enda peale, siunasid möödakäijad tädid teda nii kuis oskasid. Siiski ei allunud mees mürgistele pilgetele ning kui ta suurest armastusest naiseks maskeerudes sukad ja seeliku jalga tõmbas, oli kiusamisel lõpp ja asi korras. Nii nagu peab – tagasi stereotüüpide juurde. Jarmo sõnul vapustav anekdoot: Siberi kiusamisest päästis drag! 

Edasi liigume ruumi, kus on väljas kolm skulptuuriosakonna lõputööd: Sirel Soans, Mia-Stella Aaslaid ja Elise Marie Olesk. Sireli teos kõneleb üheaegselt vaiksest hääbumisest kui ka elust. Puukoide uuristatud trepi (altari) all avaneb tähistaevas, mis valgustab välja hauaskulptuuri – käsikäes lamavad kaks lahkunut, jalutsis tiivuline puto. Mia-Stella tormiline vineerplaatidega kaetud kahemeetrine kõmisev basskõlar meenutab Jarmole südant ning ta sõnab, et mõlemaid eelnimetatud teoseid saaks suurepäraselt kasutada mõnes lavastuses. Sireli teose suurendatud kuju sees võiks lavastus aset leida; Mia-Stella töö võiks aga lavastuse ajal laest alla kukkuda ja "siis tuleb lavale kits, ära küsi miks." Skulptuuri ruumi kolmas teos on Elise Marie "tihik", mis mõjub Jarmo sõnul justkui mahajäetud märk, metalli, noodipultidesse talletunud karje, (esinemis)ärevuse kehastus. 

Installatiivsuse ja eri meediumide segunemisega haarab graafika eriala lõpetaja Olga Dubrovskaja poeetiline, kuid eluline töö "Siin kajavad Lethe jõe riivavad sosinad". Teos on intensiivravideliiriumi seisundi kunstiline väljendus. Ruumilise installatsiooniga antakse edasi haiglaruumis kogetavat reaalsustaju kadumist ja muid sümptomeid. Meid kõiki rabab teadmine, et teose autor on praktiseeriv arst. Litograafiatrükiste ja valguslahenduse kõrval on köitev element õhklõõtsaga varustatud inimorganite kogumik (siiski plastikust, mitte päris). Organid paisuvad ja tõmbuvad kokku ning lõõts tekitab põnevat mehaanilist heli. 

Jarmole jääb Olga teosest kripeldama organite hingamise heli, mida ta üheks kuulsaks ambient heliteoseks peab. Olga teosest korrus allpool asub stsenograafia eriala lõpetaja Ksenia Verbeštšuki teos "Hoia mind soojas", kus on soojuskaameraga kinni püütud inimeste intiimsed, tähenduslikud hetked. Selgub, et eelmise teose juures kummitama jäänud heli pärineb hoopis siit. Ksenia valitud ambient süvendab teoses sisalduvat emotsionaalsust. Arutame, et kui seda saadaks näiteks hoopis metal, oleks kogemus sootuks teine. 

EKA Tase näituse ringkäigu lõpuks tuleb tunnistada, et vastuolud on paratamatud. Kui enne oli juttu kultuurirahastusest ja üldisest vaesusest, siis tänavune Tase kinnitas, et jõutakse tulemuseni ka nende vahenditega, mis on. Noored loojad on teinud midagi ilusat ja elusat, kus kõhklustele on vähe ruumi. Kunstiline tase oli näitlejale positiivselt üllatav ning oli tunda, et ta vaatas ja analüüsis teoseid täie tõsisusega. Tema hinnangul võiks TASE ka edaspidi toimuda akadeemia ruumides, sest just siin "treivad tulevased Eesti kunstnikud pinke" ning värviplekid maalistuudio põrandal on kõigile näha ja nuusutada. Selles koolis on ihu ja hing tuntav, vaimsus on kohal!