Margiiela – "Kodust kaugel"

26. oktoobril tuleb nüüd lõpuks kauaoodatud Margiiela uus album, viimane singel enne täispikka avas teda üllatavalt täiesti uuest küljest. Põhimõtteliselt on "Kodust kaugel" puhas ballaad, mis veereb vaikselt, bassid mürisevad kuskil taustal omaette, kuid siin pole seda "mängin klaverit ja üürgan kogu hingest" tüüpi ballaadi-pateetikat. Minu jaoks sel aastal juba neljas-viies kinnitus sellest, et Margiiela on Eesti popmuusika kõrgliigasse jõudnud.

Ipe – "En Passant"

Pärnu taustaga laulja, produtsent ja ansambli Ixtlan kitarrist Ivo Leesaar ehk Ipe avaldas selle aasta teise soolosingli "En Passant", millel kõlab kergelt kärisev poprokk, mis viib kuhugi möödunud kümnendi algusesse, aga ma ei ole kindel, kas ta kuulaja sealt ka tagasi toob või jätab sinna tilpnema.

Tiit ja Teet – "Erisoovid"

Kunagi looga "Tallinnast" Kurvad Uudised Recordsi tegemistele algustähe pannud rohkem või vähem müstiline duo on pärast kolmeaastast pausi tagasi uue looga. Tantsubiidil käib jörisemine joomisest. Muusikavideost võib vaadata kuidas üks tuntud räppari moodi inimene üritab koos tuntud koomiku moodi inimesega öösel trepist üles minna.

Ouu – "Hõõguv planeet"

Jaapani tuurilt tagasi jõudnud Ouu võttis seda kodust kaugele viinud miniturneed tõsiselt, sest selle raames tuli välja ka seitsmetolline Jaapanis pressitud vinüülisingel, mille A-pool "Hõõguv planeet" jätkab sama rada, millega tegi algust juba "Teine tera", aga sünte on vähem ja kitarre on rohkem. Ja kas ma lihtsalt täidan peas lünki ja tahan kujutada siin ette city pop'i mõju. Aga isegi kui see minu ajuviirastus, siis lugu pole sellele vaatamata grammigi kehvem.

Frankie Animal –  "Hearts"

Frankie Animal laseb uue looga oma kõige tavapärasemasse ja tõhusamasse valemisse veidi õhku vahele. Või võtab sealt just metalsete ja teravate hoopidega õhku vähemaks, kasvatab pinget. Ei teagi, kas varem on mõnes Frankie Animali loos pinget olnud, vähemalt sellisel kujul. Frankie Animali kolmas täispikk album ilmub 11. novembril.

Metro_0 ja Karjakoer – "Hobusega maalt"

Lil Till albumil "Oxyga" esimest korda suurema publiku ette tulnud noor Metro_0 või Metro pöörab üha enam päid ja paistab silma ka soololugudega. Peale ühte varasügisest kontserti Tallinnas hakkas Facebookis noort poissi taga otsima isegi Beebilõust, kes tema esitusest sillas oli.

Birgit Sarrap – "Vaikides"

On see tõesti võimalik, et Birgit Sarrap pole kaheksa aastat ühtki soololugu avaldanud? Tagasituleku taga seisab aga tõeline raskekahurvägi: Daniel Levi Viinalass, Vallo Kikas, Fred Krieger, Teven Aavik, Eric Kammiste ja Stig Rästa. "Uue loo tegemine on andnud mulle pärast pikka pausi täiesti uue hingamise ja tunde, et tahaksin ka ise rohkem muusikat luua. Seekord olen kaasa löönud ka singli teksti kirjutamisel," avas Sarrap oma värske pop-rock loo tagamaid.

Clicherik, Triibupasta, Elina Born – "Seksikas"

Järjekordne Kurbade Uudiste peopopi kokteil, sel korral siis komponentideks kaks osa Clicherikut, üks osa Triibupastat ja paar tilka Elina Borni, et asjale särtsu anda. Keeled on põses ja mingi veider 80ndate "GTA Vice City" stiilis päikeseloojangu-põksumine käib, kuid nali kipub muusikale jalgu jääma ja Triibupasta on sinna lihtsalt hiljem ebavajalikult külge keevitatud.

Ollie – "Voices"

Nüüd juba neljandat korda astub Ollie Eesti Laulu võistlustulle, aga veidral kombel jõudis ta alles nüüd debüütplaadini. Albumile "If Demons Are Real, So Are Angels" teeb ta veenvalt ollie't, mitte siis seda esimest rulatrikke, mille kõik ära õpivad, vaid tema muusikalist mudelit võiks tõesti Eesti kontekstis juba eraldi žanrinimetuse alla liigitada.

Elisabeth Tiffany – "Kolmesaja kuuekümne viies päev"

Rõõm on näha, kuidas Elisabeth Tiffany ei üritagi värskel albumil "Äftekas" sobitada, lahjendada ega mugandada end Eesti popmuusika mustritesse, vaid keerab trotslikult pöörded maha ja teeb asju isemoodi, aga tabab selle otsusega kümnesse. Laulja enda sõnul on album inspireeritud sõpradest ja seetõttu ka neile pühendatud. "Nii neile keda pole ammu näinud, neile kes on praegu ja neile, kes on alles uued," ütles ta.

Lisa – "V12"

Blackpinki liige Lisa teeb oma värskel lühiplaadil "Press Play" ehk veidi raskema astumisega poppi (ma jätaks selle K-liite sealt eest juba ära, sest see lisab tähendusi, mis pole enam tingimata vajalikud), kuid "V12" on ka ülejäänud kuueloolise EP kontekstis parimas mõttes ehmatavalt äkiline. Nii särisevad sünte ja madalamast madalamaid basse ei oleks tema loomingust oodanud.

John Legend ja Clipse – "Bodies On The Floor"

Selle nädala motiiviks ongi vist "asjad, mida ei osanud oodata". Ma võin veel mõista, et John Legendi plaadi produtseerib Pharrell Williams, kes kahjuks lonkab siin sarnaselt üht jalga nagu hiljutisel Quavo albumil. Kõige kummalisem on aga hetk, kui Legend istub klaveri taga ja on kõige johnlegendim John Legend, keda teate, sinna kõrvale ronib aga legendaarne hip-hop duo Clipse. Tulemuseks on filmilik tervik, mis meenutab mulle veidral kombel väga "Vabastatud Django" heliribalt pärinevad Rick Rossi lugu "100 Black Coffins".

Snoh Aalegra – "I Love You"

Üllatustega ka jätkame. Rootsi-Iraani laulja Snoh Aalegra, kes pole viimased viis aastat suurt midagi välja andnud, on suure pauguga ukse lahti löönud ja vahetanud oma senise maguse-flirtiva soul'i neoonvärvides ja veidi sordiini all nu-disco vastu. Aga mitte see ei ole üllatus, vaid see üks kitarririff seal taustal jääb kuidagi painama ja kuklasse kummitama, sest... taustabändis mängib Nile Rodgers. Sest miks mitte?

Sammy Virji – "Diggy"

Olen ise uuekooli UK garage'i arengul juba kümmekond aastat silma peal hoidnud ning Sammy Virji on seal kogu aeg figureerinud ja olnud üks liidreid. Nüüd aga on lennanud kuskile maa ja taeva vahele, Spofity's on tal 4,5 miljonit igakuist kuulajat ja ise välja antud uus album "Open Late" on voogedastusplatvormidel tõstetud esile kui üks nädala tippsündmuseid. Aga eks ta olegi, mõnusalt muretu nüpeldamine, millega nädalavahetusele vastu minna.

Skepta – "Pandora's Box"

Viimasel ajal on Skepta keskendunud rohkem kas oma house'i-produtsendi karjäärile või teinud koostööd selliste gigantidega nagu Dom Dolla, Chase & Status või Fakemink, nüüd aga annab ta tasapisi aimu, milliseks kujuneb tema peagi ilmuv uus album "The Fork And Knife". Aga värske singel tekitab kahjuks rohkem küsimusi kui annab vastuseid: grime'i ühe säravaim tegija oleks otsekui segaduses, ei teaks, kuhu suunas liikuda, ja üritab end ümber defineerida, esimese näite põhjal aga mitte eriti õnnestunult.

Jeshi ja Just Lil – "Make Me Sane"

Äkki peabki Skepta lihtsalt tegema ruumi uutele tulijatele? Jeshi on juba mõnda aega näidanud, et uuekooli UKG vaimus võime vabalt rääkida ka uuekooli grime'ist, mis ei laena mitte niivõrd jõulisest drill'ist, vaid läheb tagasi pigem The Streetsi kuldaega, krutib veel rohkem tantsuhoogu sinna juurde ja laob hoogsate põhjade peale uimaseid riime. Mõnus.

Kuula kõiki lugusid siit:

"Uue muusika reede" on kultuuriportaali iganädalane rubriik, mis pakub kompaktse valiku möödunud nädalal ilmunud kodu- ja välismaistest muusikauudistest ning aitab orienteeruda muusika ülekülluses.