Mullu 85. sünnipäeva tähistanud Helvi Jürissoni kaheksas täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Selle ilma kõlakojas” annab endale igasuguste hinnangute külge pookimiseks kohe kätte võtme: “Mina kunstist muud öelda ei tea, / kui et see on kas n i h i l, / või et see on h e a” (lk 36). Pole kahtlustki, kumba kategooriasse eesti luule suurkuju Jürissoni looming langeb.
Jürisson on kuldsete kaante (kujundanud Mari Kaljuste) vahele kogunud tekstid 14 aasta pikkusest perioodist alates aastast 1998. Ilma selle tõsiasjatagi on selge, et raamat sisaldab küpse ja paljunäinud inimese luulet. Sellest hoolimata pole tegu vanainimese torisemise või ühekülgselt sünge tagasivaatega elatud aastatele. Vastupidi, Jürisson on praeguses hetkes vägagi kohal. Nagu poetess intervjuus Tartu Postimehele ütles: “Ma olen elanud niisugusel ajal, kus on juhtunud nii palju huvitavat, et mu suurim soov on hästi kaua edasi elada.” Ka luuletus “Sügisene” küsib taktitundeliselt: “Kas veel kord kevadesse tulla tohin?” (lk 43).
Võib-olla on suur roll nendel kaunitel kuldsetel kaantel, aga seda raamatut käes hoides on korduvalt tunne, et tegu on millegi väga väärtuslikuga, lugejal on au. Au olla eestlane: “Eestlased / on varsakabjainimesed” (lk 22); au olla elus: “rohul merekarpidel rannarahnudelgi / kõigil on õigus oma hinge sees pidada” (lk 13); lugejal on au selle ees, et aastakümneid lastekirjandust, mis on midagi enamat kui lastele mõeldud kirjandus, loonud luuletaja temaga nii isiklikke hetki jagab: “Üksiolek, mu elusaaga, / ju ma saatuselt muud pole palunud” (lk 44).
Jürissoni lugedes on raske unustada, millist rolli on tema perekond eesti kultuuriloos mänginud. Jürissoni esimene abikaasa oli vene aadlik ja helilooja Andrei Volkonski ning pärast seda abiellus luuletaja graafik Olev Soansiga. Jürissoni luule on sügavalt isiklik ja aus ning ka oma eraelust kirjutades ei mängi poetess lugejaga peitust, vaid ütleb kõik otse välja, detaile varjamata. Kõmuotsijatel ei jäägi midagi muud üle, kui ühe elu ja armastuse faktid sõna-sõnalt vastu võtta: “oli oma maja ja oma aed / ja omaksvõetud autopiloodi lend – / turbulentside aeg sinuga, Olev” (lk 55).
Ka oma kuulsaid lapsi, lastekirjanikku Kerttu Soansi ja mitte ühelegi tegevusvaldkonnamääratlusele alluvat Peeter Volkonskit, ei jäta Jürisson mainimata: “olen ütlemata rõõmus, / et olen s e l l e poisi ja s e l l e tüdrukuga nende algusest peale tuttav olnud” (lk 14).
Raamatut läbib punase niidina eri riikides üle aastate kulgev sügav side Andrei Volkonskiga, keda Jürisson korduvalt “minu inimeseks” nimetab. Volkonski surmaga 2008. aastal kaasnenud lein on eriti ausalt ja valusalt lehtedele talletatud ning viimasel reisil Prantsusmaale võtab luuletaja teineteisest tuhandetete kilomeetritega eraldatud inimeste suhte ning leina taipamise pikatoimelisuse eriti valusalt kokku: “Ma ei oska veel leinata / lennukis on veel alles alati kordunud / kohtumise ootus” (lk 103). Nende ridade lugemise hetkel mutub raamat käes tõesti nõnda raskeks nagu oleks päriselt kullast.
Siiski ei maksa lugejal liigset tuska karta, Jürissoni kurbus on pigem ülendav kui masendav: “meieks saada korda meil ei läinud / ent me kõlakoda oli ime / ja et meie seal / kord kohtusime” (lk 106).
“Selle ilma kõlakojas” on sobilik kink nii luuletaja eakaaslastele kui emadele-isadele, aga ei jää põrmugi võõraks ega kättesaamatuks ka Jürissonist üle 60 aasta noorematele – võin seda viimast ise kinnitada.
Rääkimata sellest, kui ilusaid talve- ja tuisuridu raamatust leiab: “On talv / ja lumesadu on nii pehme / kui lapsepõlve kurguhaige sall / Maa jõuluootust täis on üleni / vaid oska olla ise pisike ja hell” (lk 40).