ERRi uudis sellest, kuidas Postimehes tehti staažikatele fotograafidele Peeter Langovitsile ja Toomas Huigele doriskarevalik atentaat (vrdl Sirp), paneb ahastama. Viimasel ajal on ajakirjanduses näha tendents, et vähegi loomingulisemad, visuaalselt eristuvamad ja kogenumad fotograafid saadetakse supertoimetustest minema ning asemele võetakse madalapalgalised jooksikud.

Kusjuures irooniline on see, et need minemasaadetud on eelnevalt saavutanud ka tunnustust, justkui oleks see ettemakstud kompensatsioon vääritu vallandamise eest. Toon mõned näited. Peeter Langovits ise on kaks aastat tagasi saanud presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi. Aasta tagasi võitis Areenis ilmunud Birgit Püve seeria tulevikutähtedest portreede kategoorias ajalehtede liidu konkursil esimese preemia, aga ei läinud kaua, kui seesama Ekspressile au ja kuulsust toonud fototoimetaja koondati (vabandust, aga sama rubriik sellel aastal oli silmale lausa valus, i-ne-tu).

Päevalehest on kadunud hulk hinnatud fotograafe alates Arno Mikkorist ja lõpetades Rene Suurkaevuga. Mõned väga head pildipüüdjad on kehtima pandud süsteemi eest ise põgenenud, sest olgem ausad, fotograafide töö tänapäevastes korporatiivasutustes on muutunud konveiermeetodil funktsioneerivaks tehasetööks, kus tähtis pole enam kvaliteet, vaid kiirus, kiirus ja veel kord kiirus!

Muidugi tehakse fototoimetuste koosolekutel suuri sõnu ka loomingulisusest ja erinevatest nurkadest ning lähenemisviisidest, aga kui toimetust juhitakse stiilis, et sa pead end oma tööd tehes justkui kogu aeg milleski süüdi tundma, siis ausõna, selline õhkkond ei soodusta mitte mingisugust mõtteerksust.

Veel läinud nädalal nägin, kuidas seesama koondatud ja "vana" fotograaf Langovits jooksis 20-aastaste kõrval nagu poisike (ega jäänud sugugi alla)! Pigem veendusin hiljem erinevatest galeriidest pilte vaadates, et Langovitsi omad olid raudselt etemad kui tema nooremate kolleegide tööd, kes samal "objektil" viibisid. Kohati on neid noorte jooksikute galeriisid lausa piinlik vaadatagi.

Erinevate väljaannete juhid võivad nüüd ehk mõelda, et selline ongi tänapäeva ajakirjandus, laiutada käsi, et midagi pole teha, ajaga tuleb kaasas käia, aga...! Viimaste aastatega on meedia pildiline pool küll nii robustselt alla käinud, et seda lõputute pildigaleriide kuhjuvat prügimäge on raske vaatajana isegi kuidagi hallata. Üksikud head eredad pildilood (jah, neid on ka!) upuvad sinna ära.

Kas ei oleks fototoimetustel suurte koondamiste asemel mõistlik mõelda sellele, et kiirus on küll tähtis, aga kvaliteet on veel tähtsam?! Ning tähtis on see, et iga endast lugupidav meediaväljaanne võtaks kvaliteetse fotožurnalistika saavutamiseks oma fototiimi fototoimetaja, kes tõesti valdaks pildikeelt ning tunneks ka pildistamise praktilist poolt (muide, vähemalt üks koondamine tundub olema Postimehes ka asja eest). Et oleks asjatundlik vahelüli fotograafide, kujundajate ja kirjutavate ajakirjanike vahel, et kõikidelt inimestelt ei nõutaks mingit üldiseks trendiks kujunevat multitalentsust ja interdistsiplinaarsust...

Siis ehk muutuks ka paberlehed jälle atraktiivsemaks ning online-meedia muutuks visuaalselt silmapärasemaks ja lausa huvitavaks.