Arvustus, Edmund Hõbe: Frank Zappa ja 1973. Mothers tippvormis

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Zappa Helsingis. Autor/allikas: Vaulternative

Frank Zappa
"Road Tapes Venue # 2: Finlandia Hall, Helsinki, Finland, 23, 24 August 1973"
(Vaulternative)

Frank Zappa oli alati äärmiselt nõudlik oma saatebändide suhtes ning tema koosseisud pidid seega mängima kõige nõudlikumat muusikat, mida rock-muusikas on eales komponeeritud. Eriti kõrgelt on hinnatud 1973-74 aastate koosseisud perioodist, mil ilmusid plaadid "Over-Nite Sensation", "Apostrophe (')" ja "Roxy & Elsewhere". Bändi koosseis muutus tihti, aga mõned tähtsamad nimed olid klahvpillimängija George Duke, trombonist Bruce Fowler, tema vend basskitarrist Tom Fowler, trummar Ralph Humphrey ja löökpillimängija Ruth Underwood.

"Road Tapes Venue 2" esindab Frank Zappa 1973. aasta Euroopa tuuri, mil lisaks eelnimetud muusikutele kuulusid koosseisu ka Prantsuse jazz-viiuldaja Jean-Luc Ponty ning vanematest Mothers of Invention koosseisudest tuttav multipillimees Ian Underwood. Kumbagi neist polnud "Roxy & Elsewhere" plaadi peal ning siiamaani olidki kõik 1973-74. perioodi kontsertväljaanded pühendatud pigem hilisematele koosseisudele koos Napoleon Murphy Brockiga. Aga ka Mothers koos Jean-Luc Pontyga on olnud fännide seas - osad neist ootasid selle koosseisu live-plaati aastaid - kõrgelt hinnatud.

Käesolev plaat on teine osa "Road Tapes" seeriast (esimene oli Kanada kontsert 1968. aastast), mille eesmärk on väljastada live-materjali, mis polnud ehk kõige optimaalsemates tingimustes salvestatud. Ehk siis nn. "gerilja-salvestused", mille puhul Frank Zappa pidi läbi ajama kahe- või neljarealiste analoog-lintmasinatega selleks, et kontserte linti võtta. Augustis 1973 anti kolm kontserti Helsingis, Soomes. Nendest kolmest valiti välja parimad osad nii esituse kui ka helikvaliteedi mõttes ning pandi kokku lugude järjestus, mis põhines kolmanda show setlistil.

Enamus repertuaarist on instrumentaalne. Nii mängitud materjali kui ka pillide mõttes - kasutatud on elektriviiuleid, võimendatud klarneteid, trombooni ning orkestrilöökpille - oli antud Mothers of Invention põhimõtteliselt liigitatav kui võimendatud kammer-ansambel. Üldine kõlapilt, mida võib kuulda siin, on omapärane vaid sellele Mothersi koosseisule. Bänd esitab elektrilist kammermuusikat ("Exercise 4", "Dog Breath Variations" ja "Uncle Meat") segamini kõrg-oktaanilise jats-rokiga ("RDNZL", "Dupree's Paradise" ja "Big Swifty", kõigis neis üsna pikad ja eriti väljakutsuvad Frank Zappa kitarrisoolod). "Roxy & Elsewhere" fännidele äratundmisrõõmu eriti just teise CD esimeses kolmes loos. "Village of the Sun" omab meloodilist ava- ja lõpumängu, mis on unikaalne vaid sellele versioonile ning George Duke'i vokaal on sulnis, "Echidna's Arf (of You)" süvamuusika ja funki ristandis kuuleb seekord enam just süvamuusikalist poolt ning "Don't You Ever Wash That Thing" sisaldab psühhedeelseid jazz-soolosid bassklarnetil, tromboonil ja elektriklaveril.

The Mothers muidugi mõistab viljeleda ka spontaanseid improvisatsioone, nagu võib kuulda esimese CD viimasel rajal. Rõõmu teeb kindlasti ka "Brown Shoes Don't Make It": kuuekümnendate klassik, mida ei olnud just kõige lihtsam esitada, mängitud virtuoosselt ja selle koosseisu unikaalse kõlavärvide kombinatsiooniga.

Mitte ainult ei suutnud see kindel Mothers of Invention esitada kogu seda materjali üsna osavalt, vaid olles koos tolleks hetkeks juba kuus kuud oli grupeering oma kokkumängus üsna enesekindel ja jõuline. Lisaks headele soolodele väärib tähelepanu ka rütmisektsiooni intensiivsus. Ralph Humphrey trumme on põnev kuulata nii saundi kui ka rütmifaktuuride mõttes. Kogu grupp annab tuld kõigil silindritel ning kollektiivne vilumus annab tunda praktiliselt igas loos.

"Road Tapes Venue 2" ei ole mitte ainult teine omas seerias, vaid ka mõtteline järg varasematele live-arhiivplaatidele nagu "Imaginary Diseases" ja "Wazoo", kadunud klassikud 1970ndate esimesest poolest, mida kuulates avaneb hoopis teine külg Frank Zappale. Mees, kes pidi tihti pakkuma publikule satiirilisemat rokki, oli siiski vaieldamatu talent ka nn. "puhta" muusika loomises. 1970ndate progressiivmuusika teljel asutub 1973. Euroopa tuuri Mothers kuskile Canterbury koolkonna a la Hatfield and the North (või miks mitte ka Henry Cow) ning Ameerika jazz-roki innovaatorite Mahavishnu Orchestra ja Weather Reporti vahepeale. Pidi võtma neli aastakümmet, enne kui Zappa fännid võisid kuulata live-plaati 1973. Mothersilt koos Jean-Luc Pontyga. Parem hilja, kui mitte kunagi.

10/10

Kuula siit.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: