Arvustus. Edmund Hõbe muutub varsti Vaiko Eplikuks ({{commentsTotal}})

Edmund Hõbe
Edmund Hõbe Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Edmund Hõbe
"Free Range Derangement" (ise välja antud)
7/10

Kas pole tore, kui maailmas on mõned asjad, milles saab kindel olla? Coca-Cola maitseb alati samamoodi, Eestis on pidevalt sitt suusailm ja Edmund Hõbe, varem tuntud ka artistinimega Multiphonic Rodent, nokib ikka vaikselt omaette muusikat, kust ei paista ühestki küljest välja muutuste tuules olev maailm. Ta vokaal kajab ikka läbi hägu ja uduloori, ühemehebändi õdus vaib sõidutab nagu päikselise pilve peal ja tervik teeb lihtsalt meele rõõmsaks. Lõhkegu väljas pommid ja värisegu maa, Edmund Hõbe lustib ikka omakeskis pillide vahel.

Kõige selle juures on isegi üllatav, et pärast aastaid tegutsemist ilmus värske plaat siiski nullproduktsiooniga kodus kõrvetatud ja disainitud kujul. Mingis paremas ja ilusamas maailmas oleks Edmund Hõbe ammu mega-, aga kui mitte seda, siis super-, ja kui ka see oleks liialdus, siis vähemalt lihtsalt staar, kes mõõduka fänkonna ees esitaks oma universaalselt ilusaid meloodiaid ja pakuks sulnist kuulamismõnu. Midagi sarnast, nagu teeb Mac Demarco, Connan Mockasin või Eesti mõistes Vaiko Eplik.

Võrdlus Eplikuga on kohane, sest ilmselt küllalt teadlikult on Edmund Hõbe vokaalsed maneerid ja muusikalised veiderdused pea üks ühele sarnased Vaikoga. See ei ole "eplikcore", ta ei soovi võtta üle käsitlusi ja meeleolusid, pigem teeb Hõbe lugusid, mida Vaiko Eplik ise pole veel jõudnud teha. Lisab helgetele suveballaadidele flööti ning õhulist tehnobiiti ja kõige kiuste ei sünni sellest Edmund Hõbe lugu, vaid see on sulaselge Vaiko. Paar aastat veel ja meie ees võiks vabalt olla Vaiko Eplik 2.0. Edmund-Vaiko Hõbe-Eplik. Kuidas iganes teda nimetada. Selline fenomen on iseenesest meeldiv.

"Free Range Derangement" vajaks ühte sammu kaugemale. Siin on tõeliselt häid ideid (suitsune saksofon loos "Suured egod me ümber"), kavalaid meloodiakatkeid (rõõmsameelne ksülofoniga toterdamine loos "The Inecpressible Qualities") ja lausa raadiosõbralikke refrääne ("Normaalvariatsioon"), aga isegi magamistoamuusiku jaoks on see muusika liialt teki all. Siin on kodune ja kopituselõhnaline mõnus lo-fi faktor, kuid kerge produktsioonivõõp kuluks ära.

Praegu mõjub kaheksalooline album lihtsalt ühe mõnusa padjana, kuhu peale külili visata ja lesida. Meelde suurt ei jää, lihtsalt on tore olla. Hea suvine plaat.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: