Arvustus. Edmund Hõbe pole enam popmuusika, sest see ei müü
Uus plaat
Edmund Hõbe
"Indian Summer In Portugal" (ise välja antud)
8/10
Võlurinimega multiinstrumentalisti Edmund Hõbe (üksi esinenud 2013. aastani nime all Multiphonic Rodent, varem osalenud ansamblis Opium Flirt; NB! - Edmund Hõbe on päris nimi - VV) teine oma nime all ilmunud sooloalbum "Indian Summer In Portugal" on moodne ja retrolik ühtaegu. Hõbe on retrolik sedavõrd kui Stereolab oli revolutsiooniline. Ajavaibilt läheb ta samale riiulile näiteks Ariel Pinki ja Tame Impalaga. Hõbe keerab pahupidi tarbelise tantsu-, meeleolu- ja popmuusika, võtab sealt osi ning paneb siis uuesti kokku.
Kompositsiooniliselt kordab ta kordusi, liites sinna uusi instrumentaalseid kihte. Lihtne on tema jaoks igav, ta ei taha jääda selgepiirilise menuloo mugavusse, ehkki raadioeetri prime-time hitipotentsiaali on varjul pea igas loos, ei, tal on vaja sinna sisse visata mingi vimka, tinistada mitmes suunas. Mõni võib seda pidada klounaadiks, kuid see pole tolategemine, pigem on see etendus.
Siin on flirti avangardjazziga, helilist saadet retroulmekale, vaikoepliklikke hitte ja ühiskonnakriitikat. Peamine on aga mäng - Hõbe mängib oma kuulajaga, nii nagu talle meeldib mängida meeleolude ja oma instrumentidega ning neid valdab ta palju. Hõbe vahetab registreid, aga mitte žanri, samas on seda žanri äärmiselt raske defineerida. See pole enam pop, sest see ei müü, aga ta ei müü massidele. Samas tasub see investeering end ära, sest seda jazziga löödud poppi pole häbi mitu korda kuulata ja teistelegi ette mängida. See on post-pop, mis läheneb mängulisuses ja improvisatsioonilisuses rohkem jazzile, ehkki ka "jazz" mõiste ja žanrina on oma aja ära elanud, aga paremat pole keegi osanud asemele pakkuda.
Toimetaja: Valner Valme