Arvustus: Kremli peibutav barbaarsus
Uus raamat
Catherine Merridale "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda"
Tõlkija Matti Piirimaa
Kirjastus Tänapäev
Panna ajalugu inimese keelt kõnelema ning näidata numbrite tagant reaalseid saatusi on loodetavasti iga ajaloolase unistus. Briti ajaloolane Catherine Merridale on maailma ühe kuulsaima rajatise, Moskva Kremli elu- ja mõttevorme kirjeldades sellega hiilgavalt hakkama saanud. Kombinatsioon targast õpetlasest ja suurepärasest kirjanikust on kahjuks harvaesinev, kuid „Punast kindlust“ võib lugeda ka faktitruu haarava ilukirjandusena.
Kreml on Moskva suurvürstiriigi, tsaaririigi, Nõukogude Venemaa ja NSV Liidu valitsejate, suurvürstide ja tsaaride residents, mille ehitamist alustati 1330. aastal. Kremli kaugem ajalugu ulatub tegelikult juba aastasse 1156, mil vürst Vladimir hakkas Moskva ja Neglinnaja jõe ühinemiskohale ümber oma sõjaväelise eelposti ehitama võimalikult tõhusat palkaeda. Alates 1157. aastal troonile tõusnud Andrei Bogoljubvskist ja Moskva vürstist Ivan I-st kuni Vladimir Putinini välja ulatuv kroonika püüab aidata paremini mõista seda, mille kõige tabavam iseloomustus on „müstiline Venemaa“.
Mõned käitumismustrid ja tegevusmallid on viimase tuhande aasta jooksul muutunud pigem pisemates detailides kui oma sügavamas lähteolemuses. Kremlis on ajalugu kõikjal, alates Spasskaja torni punasest rubiinviisnurgast ja lõpetades linnalegendiks saanud looga Kremli all kulgevast salajasest metrooliinist. Niisiis paik, kuhu on kontsentreerunud sajanditepikkune ajalugu. Autor ei salgagi, et koht, kus iga kivi näib kehastavat mitut minevikku, on tema jaoks lausa hüpnotiseeriv, ent samas annab ta endale selgelt aru, et Kreml pole lihtsalt Venemaa valitsejate asupaik, vaid ühtaegu teater ja etendus, galerii, mis kujutab ja kehastab praegust valitsemisideed.
Esimesed Kremli kanti sattunud inimesed olid ilmselt soomlastest kütid ja võimalik, et nendelt pärineb ka nimi Moskva, kuigi slaavi patrioodid sõdivad sellele teooriale meeleheitlikult vastu.
Vastuolud on vene kultuuri alustalad. Merridale kirjutab, et „Kirik jutlustas alalhoidlikku, tuhmi ja ennastohverdavat eluviisi, kuid vene rahvakultuuris oli ka nilbust, transvestismi, veiderdamist ja ohtrat alkoholipruukimist.“
Kremlit on sajandite vältel korduvalt vallutatud, vahel võõramaalaste, enamasti aga omade poolt. Eriti venelaste endi rünnakuid iseloomustab see, et sõltumata sajandist võivad jääda salajased varakambrid puutumatuks, kuid alkoholivarud leiab keegi alati üles. 1605. aastal Boriss Godunovi paleed rünnanud meeleheitel moskvalased vallutasid selle ilma oluliste kaotusteta, kuid Kremli keldrites jõi ennast surnuks vähemalt 50 meest, parema anuma puudumisel joodi isegi oma mütsist.
Merridale meenutab aegu, mil Moskva kalmistutele veeti kuhjade kaupa laipu, kuid Kreml säras rahustava kumaga kõige selle kohal nagu jõulupuu. „Maikuu õhtud olid rõsked, inimeste meeleolu sünge ja valuline, kuid sellest hoolimata lõõmas kindlus kössis katuste kohal nagu lapse fantaasialoss, muinasjutuprintsi ja -printsessi unistuste kodu.“
Rännak läbi sajandite on haarav ja õpetlik, inglannast autor püüab mõista maad, mis saatis kosmosesse inimese, kuid kus ei osatud õmmelda isegi teksapükse ja kus tüütute ning ajakulukate arvutuste asemel lastakse sõduritel trampida ülemisel korrusel veendumaks selles, kas ehitis ikka koormust talub.
Vägivalda ja absurdi hoovab igalt leheküljelt. Vaadakem kasvõi näidet, kuidas Jeltsiniga pahuksisse läinud Gorbatšov Kremlis Küprose presidenti kuidagi vastu võtta proovis:
"Jeltsin oli varakult reserveerinud Katariina saali, kus seda laadi kohtumised traditsioonikohaselt aset leidsid, mistõttu Gorbatšov pidi kasutama 1980. aastatel teleesinemisteks kujundatud stuudiobürood. Lausa pikantseks osutus seik, et kirjutuslaual seisev terve patarei telefone polnud millegagi ühendatud. Keegi pani tähele, et üks kabinetiuks oli kaardu paindunud. Tõmbetuultes liikudes krääksus see nii valjusti, et tõlgid ei saanud aru, mida riigijuhid üritasid öelda. Tuli kutsuda kohale Kremli valvetöötaja, kes ust kuni kohtumise lõpuni väljastpoolt kinni hoidis."
Venemaa oli ja on mõistatus. Püüdlustel mõista Venemaa käitumist on pikk ajalugu. Alates Winston Churchilli kuulsast lausest Venemaast kui saladusse mähitud mõistatusest on enamasti jõutud umbes samal järeldusele nagu diskopunt Boney M. oma hiti „Rasputin“ lõpus, et ahh, need venelased lihtsalt on sellised.
Venemaa kui ettearvamatu naabri poliitika mõjutab Eesti sotsiaalset ja poliitilist reaalsust oluliselt rohkem kui näiteks Inglismaad. Vene küsimus oli ja on Eesti jaoks strateegilise tähendusega. Nii et peale selle, et „Punane kindlus“ on üks tõeliselt suurepärane ajalooraamat, töötab see meie jaoks veel ühel lisatasandil.
Toimetaja: Valner Valme