Arvustus: rännak luksuse maailmas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rätsepatöö on asendumas kiirmoega.
Rätsepatöö on asendumas kiirmoega. Autor/allikas: Scanpix

Uus raamat

Meg Lukens Noonan

"Ühe mantli lugu"

Tõlkijad: Mari Arumäe, Katrin Kiik

Sari: "Imeline ajalugu"

Kirjastus Äripäev

Ameerika ajakirjaniku ja kirjaniku Meg Lukens Noonani raamat räägib eritellimusel valminud ja 50 000 dollarit maksnud meestemantli saamisloo „algusest kuni lõpuni“, s.t mantli idee sünnist kuni selle lõpliku valmimiseni. Autor sõnul sai ta tõuke raamatu kirjutamiseks Sydneys elava neljandat põlve rätsepa John H. Cutleri kodulehelt, mis oli pühendatud tema loodud mantlile.

Mõeldes iseenda harjumuspärasele massrõivaste ostmisele ja kiirmoe tarbimisele, hakkas Lukens Noonan uurima eritellimusel valmistatud rõivaste ajalugu, avastas talle varem tundmatu maailma ning otsustas siis, et peab seda kõike oma silmaga nägema.

Autor käis läbi kõik mantli materjalide ja osiste valmimisega seotud paigad Sydneyst Inglismaani ja Peruust Firenzeni – piltlikult öeldes pool maailma. Ta kohtus rätsep Cutleri, mantli loomisele kaasaaidanute ja nende sõprade ning tuttavatega. Tulemuseks on teos, milles peale mantli valmistamise kirjelduse võib eristada veel mitut tasandit.

Üsna raamatu alguslehekülgedel sukeldub autor Inglise rätsepakunsti ajalukku ja tsiteerib XVIII sajandi lõpuaastail Londonis karismaatiliseks stiiliküsimustes tooniandjaks kujunenud George „Beau“ Brummelli, kelle sõnul selleks, et olla tõeliselt elegantne, tuleks olla tähelepandamatu.

Ilmselt olid ka mantli tellija Keith Lambert ja rätsep Cutler seda meelt. Lukens Noonan on nähtud fotode põhjal seda tumesinist mantlit iseloomustanud nii: „Lihtne, range lõike ja ühe nööbireaga mantel paistis mu treenimata silmale justkui suvaline mantel, mida võib leida Macy tühjendusmüügilt. Olin hämmingus. Ja mul tekkis palju küsimusi.“

Need küsimused panevad autori uurima luksuse ja eeskätt „ultraluksuse kõrgtaseme“ olemust rõivatuses. Luksuskaupade ülemaailmne levik õhutas tema sõnul nõudlust tellimustoodete ja ainueksemplaride järele.

„Inimesed, kel oli kulutamiseks raha,otsisid midagi unikaalset, mis tõstaks nende valitu kõikjal üha laiemalt levivate luksusbrändide seast esile,“ kirjutab autor, nõustudes seisukohaga, et massiline luksus pole mingi luksus, kuna igaüks võib seda osta, ning tõeline luksus seisneb harukordsuses.

Kuidas see harukordsus saavutatakse? Ainult tippkäsitööliste ja väga valitud ettevõtete töö tulemusena. Rikkad, kes tahavad seda, mida kellelgi teisel pole, aitavad sajanditepikkusi oskustöö traditsioone elus hoida, mis on kahtlemata õilis tegevus isegi siis, kui mõni neist pihib autorile oma eritellimusel valmistatud kašmiiraluspesust.

Mugavus ja elegants on eritellimusel valminud rõiva puhul erilisel kohal. Moest praktiliselt ei räägita, sest tegu on kauakestva esemega. „Võiksin endale auto osta, kuid see peaks vastu vaid mõne aasta,“ ütleb miljonär kümneid tuhandeid dollareid maksma läinud mantli kohta.

Kuid oskustöö traditsioonidele pandi enamasti alus halastamatu ekspluateerimisega, töötajate ja nende perede kohutavate elutingimustega, laste tööga, „kes pandi juba alates neljandast eluaastast masinaid hooldama“ ning kelle „tööpäev võis kesta kella viiest hommikul kella poole kaheksa või kaheksani õhtul, vahel isegi kauem“. Raamatu autor ei unusta mainimast ludiite. Ta tunneb kaasa viimastele traditsioonide hoidjatele, kellel on masstootmise tõttu üha vähem tellimusi.

Lapsi meenutab autor aga ka ühes teises ajaloolises tagasivaates, mis puudutab nööpide ajalugu. Ta viitab ajaloolasele Lynn White´ile, kelle arvates aitasid nööpidega varustatud rõivad, mis kaitsesid paremini külma eest, kaasa laste suremuse drastilisele vähenemisele keskajal ning põhjustasid sellega olulise muutuse vanemate suhtumises lastesse. Milles see seisnes, võib lugeda raamatu 190. leheküljelt.

Mantel sai West Midlandsis 150-aastases nööbifirmas India vesipühvli sarvest käsitsi valmistatud nööbid. Kuid esmatähtis oli Peruu Andides elava laama-sarnase väikese looma vikunja üliharuldasest villast eritellimusel kootud kangas. Voodriks Firenze disainerilt Stefano Rizzilt siidi saamine oli raske, kuid lõpuks see õnnestus. Autor taaselustab raamatus kogu mantli valmimise protsessi ning laseb lugejal osa saada enda siirast vaimustusest, kui ta ühes Vancouveri pilvelõhkuja tipus asuvas luksuskorteris selle omanikuga kohtub, mantlit näeb ja seda ka ise selga proovida saab.

Ilma sellise lõputa oleks raamat jäänud poolikuks, ükskõik kui täiuslikuks oleksid vormitud ka kõik eelnenud peatükid. Nende pärast ei ole autoril tõesti vaja häbeneda: midagi ei ole ülearu ja midagi ei tundu puuduvat. Võib öelda, et tegemist on üsna hea dokumentaalteosega. Paralleeli tuues – nagu üsna hea mantliga

Ent kirjutada tänapäeval lihtsalt üsna hea raamat või teha üsna hea mantel tähendab seda, et see kaob samaväärsete sekka ära. Raamatu puhul ei tõlgitaks seda tavaliselt teistesse keeltesse. - ilmselt siis ka eesti keelde. Mis teeb „Ühe mantli loost“ silmapaistva teose? Võib-olla on see mitmekihilisus ja õrn, kuid kindel distantseeritus ainest, oskus mitte minna tingimusteta kaasa ühegi moe- ja rõivatööstuse ümber pulbitseva idee ega mõttemalliga. Pole tähtis, kas autor suutis sellel rajal püsida ise või suunasid teda need kümned inimesed, kellele ta teose lõpus tänu avaldab.

Raamatu autor toob meieni andmeid kiirmoe võidukäigu ja selle sünnitatud ostukäitumise rasketest tagajärgedest keskkonnale ja viitab ka nende mõjule kliimamuutustele. Ta ei paku vastukaaluks välja ulmeprojekte, vaid lubab üritada olla hoolikam ostleja ning mitte tegelda mõtlematu ostmisega. „Võiksime osta vähem asju, kuid kvaliteetseid,“ on justkui triviaalne soovitus, aga kui inimesed seda järgima hakkavad, on sellel suur positiivne mõju.

Sealjuures on eritellimustele spetsialiseerunud ettevõtete kitsikusse sattumise põhjusteks autori arvates ka „praeguse ühiskonna hea maitse puudus ja lugupidamatus kvaliteedi vastu, mis on tabanud isegi jõukaid“.

Lukens Noonan kurvastab tõelise rätsepakunsti kadumise üle, kuid ei nuta seda taga. nagu seda ei tee ka 50 000-dollarise mantli looja John Cutler. Rätsepa arvates võib kunagi tulla aeg, mil kanname selgapihustatavaid ülikondi.

„Maailm muutub ja meie peame muutuma koos sellega,“ tsiteerib autor Cutlerit.

Aga kindlasti teeb raamatu eriliseks ka selle epiloogis leiduv puänt. Cutler, kellel on tagavaraks veel kaks mantlitäit vikunjavillast riiet, saab Keith Lambertilt tellimuse veel ühele mantlile ja keebile. Sealjuures kinnitab tellija raamatu autorile, et talle ei tehta rõivaste tõttu eriti komplimente ning et ta kahtleb, kas tema sõbrad eritellimusel valmistatud rõivaid üldse hinnata oskavad. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: