Arvustus: Junk Rioti mäslev punkdisko niidab ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kontserdi erikülaline Junk Riot
Kontserdi erikülaline Junk Riot Autor/allikas: Jelena Rudi

Uus plaat

Junk Riot

"Headache" (ise välja antud)

8/10

 

Noor Tallinna bänd alustas nagu tuhanded teised bändid neil aastail Arctic Monkeyse, White Stripesi, Klaxonsi jt tuules - aasta oli 2006. Aga neid eristas kohe algul tavalistest bändidest funk ja laividel positiivne hüsteeria. 

Nende komponentide toel jõuti andergraundüritustelt mainekaks festivalibändiks. Kaheksa aastat möödas ja juba debüütalbum! Jumal tänatud, et mitte varem. Bänd on kuhugi jõudnud. Okei, siin on mängus ikkagi maailmas levivad võnked. Ei elata ju kapslis.

Junk Riot on võib-olla Eesti Cold Cave. Kuigi see pilt, mida Junk Riot oma muusikaga loob, võib kuvada ka Foalsi või Future Islandit või hoopis mõnda neo-coldwave-bändi, või mis iganes, pigem ikkagi on selline muusika, mida Junk Riot teeb, praegu kuidagi eriti aktuaalne, sobib meie aja rütmi ja meeleoluga ilmselt. Ja geneetilises koodis on Siouxsie & The Banshees, varane Ultravox, vist isegi Classix Nouveaux. Uusromantism, new wave, postpunk. Disko pungi kaudu.

Junk Rioti helikeel on siiski kokkuvõttes omas laines: manav, funkmõjudega, eepilistel selgetel sündi- ja kidrakäikudel lendlev, punkiva diskobiidiga ja uljaste meloodiatega. Ja kõige tipus ulaka tüdruku laul. Ma tean, et see on tegelikult Vadim Ivanov, aga see on ikkagi üks paha plika. Eriti loos "Handshakes". 

Mõnes loos minnakse eriti vihaseks ("How It Goes" tõmbab käima igaühe, kelle subkultuuriniidistikud viivad punki ja andergraundtantsumuusikasse) ja mul on tunne, et see bänd võiks kasvada üle kõigi oma mõjuallikate. Esimesed sammud on tehtud: inspiratsiooni ei võeta enam kummardades, seda röövitakse nahaalselt ja keeratakse kohati pea peale. "Untouched" põhi on liiga Blondie, aga kui tuleb sild ja Ivanov laulab vene keeles (tegelikult varjamatu aktsendiga inglise keeles) ja kitarr võtab eriti kitšid tuurid üles, mängides meloodiat, mis sobiks sama hästi Morricone vesterni kui krokodill Gena multikasse, ning kui siis Ivanov hakkab päriselt vene keeles laulma, siis loksub kõik paika. Lihtne: see on kuradi hea fiilinguga bänd haaravate käikudega. Ja lood on seejuures päris keerulise ülesehitusega, aga mitte see ei ole oluline, sest see tuleb mängeldes. Ei mingeid pillipiinaja poose, pigem võetakse kindlused tormijooksuga.

Ühtsesse lugude ansamblisse sobitub ka vanem hitt "Face 2 Face" - Rage Against The Machine on sattunud punkdiskole.

Ja mitte midagi ei ole ülearu, tihe, aga liigsete ilustusteta tantsutrumm pikitud elektroonikaga, mõnes loos kaks kitarri, mõnes kitarre vähem, aga sellevõrra rohkem sünti, on kõik ühe asja eest väljas: positiivselt maniakaalne küte, mis kannab endas kogu postpunkkoodeksit, aga mitte ahelatena, vaid on kohal bändi üldises intelligentsuses. 

Ja see vene aktsendiga inglise keel, kuulan seda plaati hetkel kolmandat korda ja ma ei taha enam muudmoodi inglise keelt kuuldagi. 

"After Tomorrow":

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: