Mari Kartau: Kunstiakadeemia lahustumine on märgiline

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
EKA Kunstiteaduse Instituudi praegune maja Suur-Kloostri tänaval Autor/allikas: artun.ee

Aastal 1992 asusin õppima Tallinna Kunstiülikooli (praeguse nimega Eesti Kunstiakadeemia) kunstiteaduse erialale. See oli täiesti uus eriala, just asutatud ülikooli, kus senimaani oli õpetatud vaid praktilisi kunstiaineid. Nüüd lisati sinna juurde ka teooria.

Põhjus oli selles, et kunstiteadlased – need, kelle püha kohus on kunsti uurida ja tõlgendada – oleks kunstile füüsiliselt lähemal. Et nad ei istuks ainult raamatukogudes ja arhiivides, vaid saaksid ka sisse astuda ateljeedesse ja suhelda elus kunstnikega. Tartu Ülikoolis, kus varem ainsana kunstiajalugu õpetati, see võimalus puudus.

Sellest ajast on möödas üle kahekümne aasta. Maailm on muutunud. Kunst on muutunud. Aga eelkõige on muutunud Kunstiakadeemia.

Võiks isegi öelda, et Kunstiakadeemia on ära kadunud. Jah, osakonnad töötavad erinevatel rendipindadel, aga ühtset maja, kus tekib sünergia osakondade ja üliõpilaste vahel, enam ei ole. Pole olnud juba tükk aega, ja see on oma mõju avaldanud. Iga osakond rabeleb oma putkas ja võitleb ellujäämise eest. Kui ellujäämiseks on vaja ühineda mõne teise kõrgkooliga, siis tundub see täitsa hea lahendusena. Sest keegi ei tea, millal ükskord uus maja valmis saab ja olukord normaliseerub.

Iseenesest ei ole betoon ju kõige tähtsam, polekski niiväga vahet, millises majas toimetada. Antud juhtumil aga on majajama mitmes mõttes destruktiivselt mõjunud.

Esiteks, seesama sünergia teema. Erinevate erialade inimesed ei tunne enam üskteist, ei teki enam spontaanset suhtlemisvõimalus ja ühiseid ideid. Kui kunstiteadlased enam ei saa füüsiliselt kunstnikega kokku puutuda, siis tõepoolest, pole ju mingit mõtet olla formaalselt EKA tiiva alla, samas kui TLÜ-s on tõesti akadeemilisem õhkkond ja paremad tingimused. Aga nii kaobki ära kunstiteaduse eriala avamise algne mõte Tallinnas.

Teiseks, maja puudumine on puhtakujuline halb feng shui, mis otseselt ruineerib nii EKA sisekliimat kui ka positsiooni ühiskonnas. Keegi ei võta tõsiselt kooli, millel puudub maja. Keegi ei usalda juhtkonda, kes on sellise olukorra tekitanud. Mis head nahka sellisest koolist siis tulla saakski. Ja nii rotid põgenevadki uppuvalt laevalt.

Lisaks muule on EKA lahustumine, sealhulga kunstiteaduse instituudi eraldumissoov ka märgiline nähtus, mis ütleb üsna palju kunsti kui sellise kohta. Kunstihariduses on praktiline, oskuste pool otsustavalt vähenenud ja kunstnikke püütakse aina enam õpetada akadeemilistest traditsioonidest lähtudes. Tudeng õpib ülikoolis käimise jooksul koostama tekste, mis petavad komisjoni, hiljem kuraatorid ja kriitikud ära, ja kas nad ka midagi muud tegema õpivad, ei huvita kedagi, sest bakaõppe saab ju lõpetada portfoolioga ja portfooliosse on kerge kleepida ükskõik mis pilte.

Seega tõepoolest, kunstiteadlastel ei ole kunstnikelt enam midagi õppida, kunstnikud ei tee enam midagi sellist, mis oleks kunstiteadlase jaoks võõras maailm, millest arusaamiseks ta peaks sellesse füüsiliselt, sügavuti süüvima. Kunstnikud teevad lihtsalt ka kunstiteadust, aga kehvemalt, kui kunstiteadlased. Kunstiteadus on emantsipeerunud oma objektist, kuna objekt on ise lahustunud ja oma esialgsed funktsioonid minetanud.

Seega, head teed, kunstiteaduse instituut – kunst on allutatud, ületatud ja sublimeeritud teooriasse, kunstiga pole enam midagi pihta hakata ja tõesti, vahet ei ole, millises majas, millise kaubamärgi või õppekava raames kirjutada neid tekste, millel nagunii puudub igasugune side reaalsusega.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: