Arvustus: Julian Casablancase elu pärast ennast
Uus plaat
Julian Casablancas + The Voidz
"Tyranny" (Cult)
5/10
“Tyranny” on album, mis sünnib pärast unelma lõppu. Rock’n’roll on surnud, elagu üle võlli kosmoseodüsseia. The Strokes oli mingil ajal maailma kõige coolim bänd ning Julian Casablancas vastavalt maailma lahedaim ninamees. Laiskusele pole antud paremat vokaalset kehastust kui The Strokesi esimesel albumil Casablancase suu läbi aastal 2001. Hoolimatu, veniv ja nii läbini cool-cool-cool…
Kahjuks on aasta 2014, The Strokes tundub olevat alla andnud ja keegi ei oota neilt enam midagi. Muusika aga nõuab tegemist ja nii on Casablancas ajanud kokku uue grupi The Voidz. Nende esikalbum “Tyranny” peaks muuhulgas rääkima ka sellest, kuidas korporatsioonid ja valitsused meie ajusid pesevad ja halle ajurakukesi tühjaks pigistavad. Casablancase hääl on vastavalt muundunud üheplaaniliseks kurva roboti uluks, kes kõnnib oma soomusrüüs mööda põlevat düstoopilist linna, lauldes 11-minutist singlit “Human Sadness”. 11-minutine singel “Human Sadness”. Jep.
Ajamahukaid lugusid leiab plaadilt veelgi. Üldse leiab sealt kõike, video- ja arvutimängude glitch'e, afrobiiti (“Father Electricity” on albumi kirkamaid hetki), jaburaid pealkirju (“M.Utually A.Ssured D.Estruction” – jep), lugusid, mis ei hooli su kõrvade ootusest ega traditsioonilisest loostruktuurist. Kõik ideed algavad eikusagilt ja suubuvad samasse tuttavasse arusaamatusse. “Tyranny” on album, mille rockstaar teeb enne, kui lahkub lõplikult eksklusiivsesse vanadekodusse Floridas.
Ainult et Casablancas pole nii vana ja “Tyranny” pole nii paha. Ta on ülimalt väsitav, kaugelt liiga pikk ja üsna jabur. Kuulamise kestel tahaks klaasi vett, toopi õlut, tassi kohvi, uinakut, jalutuskäiku, kosutavat suplust – pausi ja puhkust on vaja. Nagu Mikita ütles, et “Lingvistilist metsa” ei maksa korraga läbi lugeda.
Sellised teosed võivad saada kultusalbumiteks. Ma kahtlen, et see antud juhul juhtub, aga The Voidzi on igatahes lõbusam kuulata kui uuemat The Strokesi. “Nintendo Blood” mõjub isegi rahustavalt ja paneb uskuma, et tegu on sama mehega, kes kunagi muusika päästma pidi.
Aga paremate ideede puudusel eelistan iga kell muusikut, kes läheb hulluks, sellele, kes üritab iga hinna eest vormis ja mõistusel püsida.
"Where No Eagles Fly":
Toimetaja: Valner Valme