Tänases retrorubriigis räägime The Strokesi plaadist "The New Abnormal". Seda 2000. aastate esimeste kümnendite New Yorki bändi peeti omal ajal koguni rocki päästjaks ning elektroonika- ja räpiajastul oli nende võrdlemisi vanamoodsa kõlaga debüütalbumi "Is This It" menu üsna ebatavaline. "The New Abnormal" oli The Strokesi kuues stuudioalbum ning huvitava detailina tasub märkida, et see ilmus 2020. aasta kevadel tollase esimese pandeemia ajal ning võeti soojalt vastu. Kuigi edu ja ootuse üks põhjus võis olla ka eelmise albumiga sisse jäänud tervelt seitsmeaastane paus ja ajutine laialiminek, andis ilmselt lisahoogu depressiivsevõitu ajastul kontrastina mõjuv The Strokesi valdavalt reibas kitarrirock. Poolkohustuslikud sooloprojektid (The Voidz) ning mõne bändiliikme narkoprobleemid olid selja taga või vähemalt eriti ei seganud. "The New Abnormal" jäi üheks aasta viimaseks mõjukaks rockalbumiks enne järgnenud pikka turbofolgi valitsusaega.

"The New Abnormal", mille kaanekujunduses on kasutatud Jean-Michel Basquiat´ maali fragmenti, on natuke moodsama kõlaga kui nende kaks esimest plaati "Is This It" ja "Room On Fire". Teemadest korduvad nostalgia ja meenutamine, esineb ka ühiskonnakriitikat, aga üsna kergelt – ühesõnaga on näha, et nii bändi liider Julian Casablancas kui teised liikmed olid jõudnud viienda elukümne künnisele ja hakanud rohkem juba ka minevikku vaatama.

The Strokesi kaubamärgiks olid alati võrdlemisi kiired ja optimistlikud ohtra kitarri ja vähema süntesaatoriga lood, kuid siin albumil leidub rohkem ka peaaegu ballaadilikku materjali, näiteks kellegi järele igatsemisest jutustav "Selfless", mis nendib "Bite my tongue and wait my turn, I waited for a century". Sama nostalgilised on "Not The Same Anymore" ja "Brooklyn Bridge To Chorus", mis kõlab nagu aeglasem versioon The Killersi loost "Somebody Told Me" ning "Bad Decisioni" (vaadake alt videot) põhimeloodia on varjamatult laenatud Billy Idoli "Dancing With Myselfilt". Legendaarse Rick Rubini produtseeritud plaadi meeldejäävamad lood on ka näiliselt lihtsa ülesehitusega "At The Door" ning avalugu "The Adults Are Talking", mille tekst räägib nii-öelda valitseva klassi etteheidetest teistsugustele.

Sarnane seisuslik temaatika on The Strokesi lugudest varemgi läbi käinud, mis on küll natuke endaga vastuolus, sest bändi liikmed Casablancas ja Albert Hammond jr on koos õppinud peenes Šveitsi erakoolis ning muusikasse mitte puutuvast teabest võib veel märkimist väärida, et Casablancase isa oli Elite Model Managementi asutaja ning tema ema oli 1965 Miss Taani. Ilmselt käib see lihtsalt žanri juurde ega vaja sügavamat analüüsi. "The New Abnormal" ei pakkunud uusi avastusi ja enneolematuid eksperimente, see oli lihtsalt hea kergelt lohutav album neile, kes ootasid endiselt ka traditsioonilisi rockiplaate.

Järgmisel nädalal tutvustame "Prillitoosi" klassikalise vanamuusika rubriigis Ol´ Dirty Bastardi retrospektiivi ja tutvume Palivere hooldekodu folk-metal-bändiga 14/88.