Maailmas vene dirigentide nimekirja tipus trooniv Maestro Gennadi Roždestvenski on sündinud 1931. aastal Moskvas. Ta on dirigent Nikolai Anossovi ja laulja Natalja Roždestvenskaja poeg. Gennadi haridustee on standardne vene (Moskva) andekate laste tee. Esmalt Moskva keskmuusikakool, mille lõpetas pianistina, ja siis Moskva konservatoorium, temal professor Lev Oborini klaveriklass ning oma isa Nikolai Anossovi dirigeerimisklass. Nikolai Anossov (1900–1962) oli Nõukogude Liidus nimekas dirigent, juhatades sellist silmapaistvat kollektiivi nagu Moskva Riiklik Akadeemiline Sümfooniaorkester. Selle orkestri hilisematest dirigentidest mäletatakse meil veel ehk Veronika Dudarovat, kes oli 29 (!) aastat selle peadirigent, ja ka praegust peadirigenti aastast 1989 Pavel Koganit, kelle isa oli teatavasti möödunud sajandi tippviiuldajaid Leonid Kogan.

Gennadi Roždestvenskit võib vist kutsuda dirigentide seas imelapseks, sest kes veel võiks oma eluloos märkida, et Moskva konservatooriumi suures saalis – selles metropoli pühamus – dirigeeris ta esimest korda 19-aastasena ja veelgi kõrgemas pühamus ehk Suures Teatris debüteeris ta 20-aastaselt.

Asjatundjad on jaganud Maestro dirigenditee etappideks ning esimene neist hõlmab 1950. aastate algust. See oli Nõukogude Liidus keeruline aeg, mil Prokofjevi muusika ei kõlanud ja Šostakovitš oli põlu all, rääkimata Stravinskist, Bartókist, Ravelist jne. Kümnendi teisel poolel hakkas juba tekkima võimalusi ja Roždestvenski oli varmas seda kasutama. Ta leidis endale lähedase autori Prokofjevi näol, kelle looming on talle lähedaseks jäänud tänaseni, ja eriti Stravinski, keda seni tema sünnimaal ei tuntudki.

NSV Liidus esirinnas
Järgmisel etapil saavutas Maestro talent ja looming väärika koha vene ja ka maailma muusikakultuuris. Sellesse aega jääb Roždestvenski peadirigenditöö kahes bolšoi’s: 1961–1974 BSOs ehk Üleliidulise Raadio ja Televisiooni Suures Sümfooniaorkestris ja 1965–1970 Suures Teatris. Need olid auväärseimad ametikohad konglomeraadis, mida kutsuti NSVLiks. Täiesti eriline on Roždestvenski osa BSO arengus, millest sai sel ajal erakordselt kõrge tasemega sümfooniline kollektiiv mitte ainult kodumaal, vaid kogu maailmas. Gennadi Roždestvenski oli dirigent, kes tõi NSVLis oma orkestriga ettekandele Stravinski, Honeggeri, Messiaeni, Schönbergi, Weberni, Villa-Lobose ja teiste loomingut. Ta ei olnud siin alati esimene, kuid kindlasti oma interpretatsioonis meeldejäävaim ja kuulajatele 20. sajandi autorite loomingust enim pakkuv. 1974. aasta oli kahjuks pöördepunkt Maestro ja BSO elus. Oli aeg, kus nn kompetentsed organid sekkusid järjest jõhkramalt kunstiliste kollektiivide ellu seoses nn viienda punktiga passis ehk rahvusega. BSO juutidest orkestrantidele ei antud väljasõiduviisasid, mis seadis löögi alla orkestri kunstilise taseme ja sisemiljöö ning asi jõudis selleni, et peadirigent lahkus protesti märgiks. Kuid see ei muutnud riiklikku kultuuripoliitikat ja tal lasti rahus minna. Tema kohale määrati tookord rahvapilliorkestri dirigendina tuntud Vladimir Fedossejev, mis kutsus esile massiliselt anekdoote ja millele järgnes seisak BSO kunstilises elus. Tõde austades tuleb siiski lisada, et Fedossejev töötas ennast aja jooksul üles ja suutis BSO taandarengu peatada, kuigi Roždestvenski orkestri oreool ja loominguline erksus enam ei taastunud.

Väljaspool NSV Liitu
Maestro aga alustas oma loomingulise tee kolmandat etappi ja see on seotud tööga väljaspool Nõukogude Liitu. Aastatel 1974–1977 juhatab ta Stockholmi filharmoonikuid, 1978–1981 BBC Londoni orkestrit ja 1981–1983 Viini sümfoonikuid, kus varasemate dirigentide jada oli eriti väärikas, sinna kuulusid näiteks Herbert von Karajan, Wolfgang Sawallisch, Carlo Maria Giulini ning mõnda aega pärast Roždestvenskit saatuse kui “paradoksimaestro” vingerpussina Vladimir Fedossejev. Selle etapi repertuaar hõlmab eriti palju monumentaalseid teoseid Beethoveni, Haydni, Schumanni, Bruckneri, Schönbergi, Berliozi jt loomingust ja muidugi vene autorite Rimski-Korsakovi, Rahmaninovi, Glazunovi, Prokofjevi, Šostakovitši šedöövreid.

Kodumaal aga alustas Maestro ülimenukaid kammermuusika sarju, eelkõige klaveriduos koos oma abikaasa Viktoria Postnikovaga, aga ka mitmete orkestrite kammerkoosseisudega. Samal ajal saab temast ülieduka Moskva muusikalise kammerteatri juht ja ka Moskva konservatooriumi professor, kus tema õpilaste hulgas oli ka meie dirigent Paul Mägi.

Paar sõna tuleb siinkohal kirjutada tema abikaasa Viktoria Postnikova (s 1944) tutvustuseks. Gennadiga sarnase haridusteega pianistina (keskmuusikakool, Moskva konservatooriumi Jakov Flieri klass) teostas Viktoria Postnikova end rahvusvahelisel areenil üliedukalt, olles võitnud laureaaditiitli Chopini (1965), Leedsi (1966), Vianna da Motta (1968) ja lõpuks Tšaikovski-nimelisel konkursil (1970). 1969 oli Viktoria ja Gennadi abiellumisaasta ning kangelaslik Viktoria osales Tšaikovski konkursil kuulu järgi paar nädalat pärast sünnitamist. Pool sajandit tagasi oli nelja konkursi laureaadil rahvusvaheline karjäär garanteeritud, eriti kui nende võistluste hulgas olid Chopini ja Tšaikovski konkurss. Nende ühistest esinemistest klaveriduos valmis ülipõnev raamat pealkirjaga “Preambulid” (Sovetski Kompozitor, 1989) – Gennadi tavatses sel ajal duokontserte alustada sissejuhatavate sõnavõttudega ning neist sai hiljem nimetatud raamat. Vastab tõele, et andekad inimesed on sageli andekad ka väljaspool oma põhitegevust, sest nii paeluvaid muusikalisi novelle ei ole mulle rohkem kätte sattunud.

Roždestvenski ja Eesti
Vahelepõikena tuleks peatuda ka Gennadi Roždestvenski tihedal koostööl Eestiga, loomulikult ERSOga, mille tipuks valmis aastal 1978 heliplaadikomplekt, kus salvestatud kõik Robert Schumanni sümfooniad. Sellegi kohta on raamatus ära toodud preambul. Novell algab Tšaikovski tsitaadiga Schumanni sümfonismi kohta: “Muusikaliste võlude summa ei kaalu kahjuks üles seda tohutut puudujääki, millega on märgistatud Schumanni kui sümfonisti looming. Maalikunstis nimetatakse seda puudulikuks koloriidiks, on värvitus, lõtvus, ütlen isegi jõhker instrumentatsioon... Tema orkester töötab peatumatult, kõik instrumendid osalevad mõtte arengus, üksteisest eraldumata ja kontrasteerumata ning sulavad kokku lõpmatuks kohinaks, mis aeg-ajalt moonutab parimadki episoodid teostes. Oma orkestreerimisoskuste poolest ei ole Schumann mitte ainult madalamal kui selle ala meistrid, vaid on ka võrreldamatu teisejärguliste autoritega.” Nii kõneles Tšaikovski Schumanni sümfooniatest ja kavatses need uuesti orkestreerida, mis aga jäi kavatsuseks. Kardinaalse ümberorkestreerimisega sai aga hakkama Gustav Mahler, kelle töö on vaieldamatult ülihuvitav – partituur kõlab väga hästi, aga liialt mahlerlikult... Schumanni sümfooniaid on orkestreerinud üsna vabalt ka Glazunov. On see hea või halb? Ühest vastust ei saagi olla. Esituslik külg on plussis, aga stilistika kindlasti miinuses. Schumanni sümfooniate suurepärase redaktsiooni on aga teinud Clevelandi sümfooniaorkestri pikaajaline dirigent George Szell (1897–1970), kes on märkinud, et Schumanni sümfooniate suurim viga on nende balansseerimatus. Roždestvenski lisab, et Szelli redaktsioonis on see oluline puudujääk täielikult likvideeritud ja “muusikaliste võlude summa” (Tšaikovski) on saanud identseks partituuri koloriitsuse, elavuse ja peensustega. Selline šedöövrite album on olemas ERSO ja Gennadi Roždestvenski esituses (salvestatud firmas Melodija aastal 1978 ja kahe-CD-komplektina uuesti välja antud aastal 2011).

Duo Roždestvenski-Postnikova on ka Tallinnas esinenud, vist isegi korduvalt. Eriti on mulle meelde jäänud kontsert Tallinna raekojas, mida salvestasin tolleaegse tehnikaime Nagra firma kaasaskantava magnetofoniga. Mine tea, ehk on kusagil Eesti Raadio arhiivides olemas see võrratu Schuberti f-moll fantaasia, mida esitati kava lõpus ja mis kutsus esile marulise aplausi. Mikrofonide ees naeratavad artistid kontrasteerusid aga mitte just liiga galantse märkusega Maestrolt abikaasale, kuna see oli paaris kohas kõrges kõlavas registris pisut määrinud. Selle tunnistajaks olin siiski ainult mina, kes istusin kõrvaklapid peas.

20. sajandi muusika liinid
Neljandaks etapiks Roždestvenski tegevuses peetakse NSV Liidu Kultuuriministeeriumi Riikliku Sümfooniaorkestri loomist 1982. aastal ning selle tegevust. Avaldatakse arvamust, et raske oli leida originaalset, isikupärast teed kui su eel olid käinud juba sellised meistrid nagu Jevgeni Mravinski, Juri Temirkanov jne. Kuid vast asutatud orkestriga lõi Roždestvenski täiesti uue nähtuse ajalooliste, monograafiliste kontserditsüklitega, mis said iseloomulikuks tema selle perioodi tegevuses.

Need on seotud 20. sajandi muusikaga ja esimesena torkab silma Prokofjevi liin. See algas juba 1953. aastal ja tal vist ei olegi teost, mis oleks jäänud Maestrol ette kandmata ja salvestamata.
Teine on kindlasti Šostakovitši liin, mis algas juba aasta varem (1952) Esimese sümfooniaga ja kulmineerus mõnevõrra hiljem nii sümfooniate kui ka lavateoste ettekannete ja salvestustega, sealhulgas ka teiste autorite teosed, kus Šostakovitš oli kas orkestreerija või redigeerija.

Ja siis Stravinski liin alates 1955. aastast, kus esitati nii kontsert- kui lavateoseid ja Maestro ei jätnud jonni enne, kui autori looming oli ammendatud.

Eraldi liiniks tuleb ristida ka tihe koostöö võimu poolt põlatud Sofia Gubaidulina (s 1931), Edison Denissovi (1929–1996) ja eriti Alfred Schnittkega (1934–1998), kellel on side ka meie kuulajaskonnaga Eri Klasi esituste kaudu. Schnittke Esimese sümfoonia partituuri on kaasatud ka džässimprovisaatorid (viiul, klaver), kelleks on olnud meie Paul Mägi ja Rein Rannap.
Läbivaks liiniks tema tegevuses on siiski kvantiteet, mis, nagu teada, kasvab teatavast piirhulgast alates üle kvaliteediks. Ainuüksi kolm kümnendit tagasi, pärast 35 esimest tegevusaasta, oli ta astunud 2000 korda dirigendipulti ja juhatanud rohkem kui 100 orkestri ees üle 1600 teose 37 riigis rohkem kui 200 linnas.

Praeguseks liiniks on soliidses eas dirigendil freelancer’i väärikas positsioon maailmas ja ta on väga valiv pakkumiste suhtes tulla mõne orkestri ette. Ühe sellise au osaliseks saab meie ERSO (ja meie publik), kellega ta annab kontserdi oma nimele sobivalt jõulude eel, 19. detsembril Estonia kontserdisaalis, solistiks Viktoria Postnikova ning kavas Brahms, Pärt ja Prokofjev.