Kaks väikest õppetundi Madis Kõivult (millega kas oskan või siis ei oska midagi peale hakata)

Olin pähe võtnud, et teen dokfilmi, kus kirjanikud on voodis ja vaatavad lakke või lobisevad pisut tühjast-tähjast. Peaasi, et tarka juttu ei hakataks ajama, oli mu luul. Et magan niiviisi kirjanike voodites ja tasapisi filmin. Ja et filmis võiks olla võimalikult mitmesuguseid kirjanikke. Noori, vanu, naisi, mehi. Kui selliseid et-tepanekuid kirjanikele tegin, sain erinevaid vastuseid. Doris Kareva keeldus, aga soovis edu ja tahtis filmi kunagi näha. Valka Kuik ütles, et ta võib minuga ühes voodis magada küll, ja pealegi on ta naine praegu maal, aga filmimine ei passi. Ise on Kuik vana filmimees. Mõni aga võttis kohe vedu. Triin Tasuja näiteks leidis, et võiks ta sõbranna Joanna Ellmanni ka voodisse kutsuda, aga nende juurde pole ma veel jõudnud.

Ave Alavainu juurest just tulin. Ave lasi end pikalt paluda ja kintsu kaapida. Kaapisin siis nagu jaksasin ja jõudsin lõpuks ta voodisse.

Õigus, pärast olin veel Birk Rohelennu ja Egert Rohtla voodis koos nende ja Birgi tütre Isolaga, aga Kõusaare Kadri voodisse (kus on ka ta inglise mees) jõuan vist alles suve lõpul. Mis seal ikka, elu lühike, kunst pikk, ja eks näis, kui palju seda kunsti elu jooksul teha jaksab, viitsib, tahab.

Kõigest viimatimainitust sain mingit sotti Madis Kõivu voodi kõrval konutades. Ja sellest, et mis sorti kunsti siis ikkagi peaks püüdma teha. Või tööd. Või kas kunst ja kirjandus just töö on, ei tea.
Madis Kõivu juurde sattusin nii.

Küsisin oma produtsent Marjult Kõivu koordinaate ja Marju sai Keeduse Sulevilt Kõivu telefoni. Helistasin. Kõiv vastas. Ütlesin, nagu asi oli, et teen dokki ja tahaks ta voodisse tulla. Kõiv ütles, et kirjutagu ma talle kiri. Jäin iimeili aadressi ootama, aga Kõiv dikteeris postiaadressi. Ta rääkis vaikselt ja mul on vilets kuulmine. Mingi talu seal oli, aga mis see oli? Kõrvenuka? Karinurme?

Kirjutasin mingi variandi üles. Palusin vist kolm korda, et ta aadressi uuesti ütleks, ja ta luges Võrumaa talu kogu pika postiaadressi mulle uuesti ette. Mul oli tunne, et ega ma seda korralikult kirja ei saanud. Vist kolmanda kordamiskorra peale lõin vedelaks ja rohkem üle ei küsinud. Aga ega mul polnud mõtet valesse tallu kirja saata. Või olematusse tallu.

Helistasin Eesti Posti, et äkki nad teavad, kus Madis Kõiv elab. Aga nad ei teadnud.

„Kes see Kõiv on?” küsis lahke proua Eesti Postist. „Kas ta on teatrimees?”

„Eks ta on vist mitut sorti mees. Aga teatrimees ka.”

„Küsige Teatriliidust. Ma annan teile Teatriliidu numbri.” Ja andiski.

Siis mulle hakkas koitma, et Heidi Eesti Teatri Agentuurist teab ehk, mis on Kõivu aadress. Kirjutasin Heidile ja sain kohe vastuse. Et ta on puhkusel ja Kõivu täpne aadress on tal töö juures, aga tema mäletamisi oli see aadress umbes nii ja nii. See „nii ja nii” oli nii täpne aadress, et ma kirjutasin kohe Kõivule kirja. Ütlesin sama, mis telefonis. Et tahaksin teda võimaluse korral filmida enne, kui ta ära sureb, ja et tuleksin tema voodisse magama. Ja mingit tarka juttu ma talt ei oota, aga äkki ta siiski õpetab mind möödaminnes, kuidas peaksin elama.

Ise arvasin, et ega sest asjast midagi ei tule. Aga samas pole mul mõtet keeru-tada ja pean oma algsele plaanile kindlaks jääma.

Millalgi helistasin üle ja Kõiv ütles, et ma võin tulla. Ma kartsin Kõivu juurde minekut, sest Kõiv oli tark ja mina loll. Mis mõttega ma hakkan kaamera ees rää-kima temaga astrofüüsikast ja filosoofiast, millest ma midagi ei tea? Isegi Kõivu teoseid ei tea suuremat. (Aga ega tema minu teoseid ei tea hoopiski ja ehk annab see mulle mingi eelise?)

Igaks juhuks sõitsin kõigepealt Contra juurde, keda ma ei kartnud, ja magasin koos Contraga tema talu lakas, kuhu ta oli just võtte jaoks värskeid heinu toonud. Heinad lõhnasid, aga kohe, kui kaamera käima pandi, läksime krampi ja ma mõt-lesin nukralt, et ei tule mu esimesest filmist vist iial mingit filmi.

Palusin, et operaator Siiri tuleks uuele võttele hommikul kell neli, kui me Contraga magame ega jaksa krampi minna, ja Siiri tuligi. Aga kogu mu lootus läks vett vedama, sest kui kaamera hommikul kell neli käima pandi ja me selle peale üles ärkasime, läksime jälle kohe krampi.

Aga Kõiv, kui ma tema juurde jõudsin, ei läinud teps mitte krampi. Vist selle-pärast, et ta oli surma veerel ja ei hoolind enam millestki. Või oli ta ennast nii targaks suutnud mõelda, et mingi filmimine ei kottinud teda raasugi. Kõivu juurde jõudmine oli nagu jõuluvana kohtamine. Kuigi Kõiv oli üsna erilist sorti, ma üt-leks, eesti jõuluvana. Lahke ja hea ja leplik küll, aga vigureid ja vimkasid täis ja iial ei saanud ma aru, kas ta paneb absurdi, teeb nalja või on täiesti südamest siiras. Kõik need kvaliteedid segunesid ta jutus ja olemises sujuvalt ja vist tema jaoks ei olnudki nende vahel mingeid piirjooni.

„Kas sa tead, kus Kõiv elab?” olin ma küsinud Contralt, kes on enam-vähem Kõivu naabrimees, ja Contra teadis küll, ehkki polnud iial Kõivu juures käinud. Kui Kõivu Kurenuki talu juurde jõudsime, nägime, et see oli vägev ja uhke kant ja krunt ürgoru serval. Alla orgu avanes ilus vaade, varasügisene-hilissuvine loodus lokkas. Ümberringi olid allamäge avarad aasad ja lääne suunas kõrgendikul mets. Mingi kohavaim lehvis seal pilve piiril. Aga mul polnud kohavaimu jaoks mahti. Mul oli Kõivu vaja.

Õues kilkasid lapsed. Lävele tulid vastu paar nooremat prouat, kuskil liikus veel inimesi. Kõivul oli suur õukond. Mind tervitati naerdes ja naeratades ja öeldi, et uuritakse, mis tujus ja tervislikus seisus Kõiv on ja kas vastu võtab. Jäin õue ootama. Siis lubati sisse, aga arvati, et kas ma ikka Kõivu voodisse mahun, et on kitsavõitu voodi.

Kõiv nägi välja umbkaudu nagu vanaemaks riietatud hunt Punamütsikese-loos. Ta oli teki all, müts peas ja sall ümber kaela, ja kampsun seljas. Telefon käeulatuses ja see oli umbes sama vana ja vilets telefon kui minul.

Sättisin ennast voodi serva alla põrandale ja tegin sama vea, mida intervjuee-rides tihti. Olin elevil ja lendasin oma jutuga peale ning Kõiv jäi vait. Õnneks korrigeerisin ennast mõne aja pärast. Kõiv oli öelnud, et ta jaksab rääkida umbes kakskümmend minutit ja siis tuleb tal kõhuatakk, ja me peame ära minema. Ma ei võtnud seda juttu eriti tõsiselt, aga sain aru, et aega antakse meile vähe. Ja parem on mul lihtsalt vait olla ja vahtida Kõivu nagu Mona Lisat.

Aga kui ma enam Kõivu oma jutuga ei uputanud, hakkas ta ise tasapisi rääkima ja see oli huvitav. Mulle üllatuseks rääkis ta oma lapsepõlvest. Kuidas nägi kaevu vaadates seal oma surnud venda, ja kartis ja see oli õhtupoolikul. Hommikul vaatas uuesti ja ei kartnud, aga uuel õhtul ei pidanud vastu (kuigi teadis, et sest head ei tule) ja vaatas jälle, ja jälle oli vend seal all ja Kõivul hirmus äng. Luulude kirjeldusi tuli Kõivul varrukast. Ja need olid kõik ehedad ja läksid talle korda ja mulle ka, kui kuulasin. Samas ei puudunud nendes juttudes väike soolaterake või eneseiroonia või muhelus, aga see lisandus, kui jutu tõsine osa oli läbi.

Operaator Siiril ei olnud kaasas statiivi ja meie võtte pilt väriseb kohati. Meil ei olnud lisamikrit ja Kõivu vaikne jutt on kohati vaid vaevukuuldav. Me saime Kõivu kahel korral ehk umbes viiekümne minuti ulatuses filmida enne tema surma ja enamik sellest on praak või viletsapoolne võte. Aga ma ei kahetse, sest mina nägin Kõivu. Ja kui tal mingi õpetus oli... ei, ega ta ise küll ei tahtnud õpetada, aga mina ootasin seda, siis sõnade ja mõtete taga oli õpetus, et ega muud pole mõtet teha kui seda, mis ennast käivitab, kannustab ja huvitab, kõik muu on tühi-tähi. Kas see tegevus suures pildis ka midagi väärt on, sellega pole mõtet end vaevata.

Ühel hetkel Kõiv ehmatas mind. Ta ütles, et kui ta saaks jumalat paluda (ja ta ei seletanud, miks ta ei saa, ehk ei tundnud ta end piisavalt usklikuna), siis ta paluks, et sellega (surmaga) oleks kõik lõpetatud. Et edasi ei tuleks midagi. Ma mõtlesin, et miks nii. Kas oli elu Kõivu nii ära vaevanud, et ta tahtis, et midagi enam ei jät-kuks ega järgneks? Kas oli mõtlemine ta nii ära vaevanud? Või haigused? Vii-mastel aastatel ta ju haiglaid pidi käis üksjagu. Samas oli tunda, et mõtlemine ja rääkimine tõmbasid ta käima ja andsid energiat, ergutasid. Üks Kõivu jutte oligi, et ta läks loengut pidama ja kartis loengupidamist. Aga kui juba rääkis, siis hakkas loeng toimima iseenesest, ilma Kõivu sekkumiseta, ja siis oli hea olla. Rääkimine jooksis, Kõiv ei pidanud ise midagi tegema ja kõigil oli huvitav. Ja et kirjutamisega on heal juhul samamoodi või sinnapoole.

Teine Kõivu lookene oli eelmisega sugulane. Oli olnud periood, kus Kõiv oli igal hommikul astrofüüsikuna tööle minnes pidanud kõigepealt maha istuma, võtma välja oma kaustiku ja sinna kirjutama. Ta ei kirjutanud ilukirjandust ega filosoofiat, aga kirjutas justkui oma mõtteid selgeks. Kõiv ütles, et miinimum oli kolm lehekülge, aga enamasti kirjutas ta kolm lehekülge eelmise päeva mõtteid üle, ja siis hakkasid mõtted jooksma, liikuma sealt kohast edasi. Nii et kirjutatud sai ikka rohkem. Ja mulle jäi mulje, et ta ei ole neid tekste kuskil avaldanud. Ja et kui ta hiljem tegeles analüütilise filosoofiaga (Kõiv küsis mult: „Kas te teate ana-lüütilist filosoofiat?” — ja ma ei julgend tunnistada, et ei tea, ja hakkasin mingit soga ajama Lacanist ja ma ei tea kellest, Wittgensteinist, aga Kõivule olid olulised hoopis varasemad mehed, kuskilt Leibnizi kandist), jah, et kui ta sellega tegeles, siis sai ta sealt palju vastuseid ja nägi, et need asjad olid juba varem läbi mõeldud.
„Töökaaslane, kes istus teise laua taga, arvas ilmselt, et ma kirjutan oma ilukir-jandust, aga see polnud nii,” poetas Kõiv.

Nii et muud ma vist Kõivult ei õppinudki peale selle, et kui sul on midagi vaja läbi mõelda, eks mõtle siis läbi. Enne kui elu otsa saab. Ja kui asjad on kenasti läbi mõeldud, kuigi lõpuni nad iial läbi mõeldud ei saa, siis võib ära surra.

Mõlemal külaskäigul ütles Kõiv ühel hetkel, et nüüd peab ära lõpetama, muidu tal juhtubki see, millest ta enne rääkis. Et ta sureb ära. Ja siis ma ajasin ennast kohe muidugi krapsti voodi kõrvalt põrandalt üles. Kuigi, ega ma ta juttu ei uskunud. Ja hüvastijätt kestis veel tubli aja. Kord hakkas Kõiv mulle teraselt otsa vaadates tõsiselt rääkima, et ma olen täpselt tema õpetaja nägu ja õpetaja olemisega. Jutt ajas mind paanikasse. Kõiv võrdleb mind oma õpetaja, astrofüüsikuga! Õnneks võttis Kõiv pinge maha, vaatas operaator Siirile otsa ja ütles, et Siiri on vägagi ühe ta sugulase nägu ja tegu.

Enne lahkumist istusime pisut verandal, kus suurpere sõi suppi. Ma olin ikka alles nii leilis, et suppi vastu võtta ei suutnud, jõin klaasi sidrunilõiguga vett. Aga suguvõsa oli hea kerge, muretu hoiakuga. Räägiti, et Kõiv on oma surmajuttudega kõiki ära tüüdanud. Paari päeva eest ta küsinud, millal see mees tuleb (mina), et kas teisipäeval. Et kas kolmapäeval sureb tema siis ära.
Jah, Kõivu-käikude vahel piinasime veel Kauksi Üllet ja Evar Riitsaart, ja see-järel saime teise tuuri Kõivu voodi ääres sitsida. Lootsin, et läheme Kõivu juurde tulevikuski ja Tartusse (ta ei teadnud, kas peab minema hoolde­kodusse või kuhu ta seal Tartus saab), aga siis lugesin lehest, et Kõiv on surnud. Hea, et teda trehvas. Midagi ta jagas küll või midagi ma sain. Mis see oli, ei oska öelda või ei raatsi. Kardan, et öeldes valetan või vähendan ja hakkan edaspidi mäletama oma valet või väljamõeldist. Aga kui hoian endale, tuleb minu enda jaoks valet vähem sisse.

Pole välistatud, et ka viimane jutt on luiskamine ja mul polegi rääkida midagi erilist.

Nüüd, kui me Ave Alavainu juurde sõitsime filmima ja Ave telefonis ja meilides rääkis muudkui, kui haige ta on ja kuidas ta suudab meid vaid tunnikese või kaks välja kannatada ja järgmist päeva vajab puhkuseks, siis mõtlesime, et peaasi, et Alavainu pärast filmimist ära ei sure. Muidu oleme surmainglid, kes kirjanikke pidi ringi sõidavad ja neid tapavad.

Aga ei, Ave on lihtsalt primadonna ja polnud tal nii suurt viga midagi, kuigi ei jaksanud ta tõsta isegi kohvipakki. Mille põhjuseks olevat borrelioos ja aastatepikkune joomine ja suitsetamine. See mõjus lohutavalt.

Vaata Loomingu kodulehele.