"Katja Petrowskaja tekst on täpselt selline, mis võidab kirjandusauhindu," kirjutas saksa kirjanik ja tõlkija Cora Buhlert oma blogis pärast seda, kui Petrowskaja “Võib-olla Esther” kuulutati 2013. aastal Ingeborg Bachmanni nimelise auhinna laureaadiks. Mullu lisandus veel telekanali ZDF jagatav parima debüütromaani tunnustus.

Loen "Võib-olla Estherit" ning mõtlen Sofi Oksanenile, Elmo Nüganeni "1944-le" ja kas või "Schindleri nimekirjale". Samal põhjusel on tegu täpselt selliste kunstiteostega, mis võidavad auhindu ja rabavad endale positiivseid arvustusi. Teine maailmasõda, konflikt, mis on piisavalt lähedal, et inimestes veel huvi äratada, kuid samas piisavalt kaugel, et mõjuda juba teatud määral turvaliselt.

Tahtmata kuidagi pisendada tollaseid kannatusi, ei ole maailmasõjast kirjutades vaja vaevata pead ja võtta vastuolulisi seisukohti käimasolevate lahingute kohta. Ja kui eestlased kurvastasid, et "Mandariinide" loodetud Oscar libises "Idale", kommenteeris Tiina Lokk: "Ma ei tea ühtegi korda, kui oleks kandideerinud Oscarile film, kus käsitletakse Teist maailmasõda ja holokausti ja see film ei võidaks."

Katja Petrowskaja on sündinud 1970. aastal Kiievis juudi perre, kelle juured on Poolas. Nüüd elab kirjanik Berliinis, olles muuseas õppinud Tartu Ülikoolis. "Võib-olla Estheri" keeleline taust on imeline: Ukrainast, kus räägitakse jidiši mõjudega vene keelt, on Petrowskaja kirjutanud saksa keeles, mida ei oska tema vanemad, kelle elulugu ja eellugu raamatus lahti rullub. Kogu suguvõsa ees- ja perenimedele on omistatud poeetiline tähendus – kuidas tähtedest (Stern) saavad kivid (Petrowskaja) ning vanaonu Judas reedab pere. Kirjanik kaevab end sügavale perekonna ajalukku, meenutab vanavanemate lugusid ning sõidab kohale nii Austria koonduslaagrisse kui Kesk-Poola linna.

Veerand sajandit pärast maailmasõja lõppu sündinuna ei üritagi Petrowskaja oma perekonnaloost kohalolijana kirjutada, vaid põrkub pidevalt mälu ebatäiusega. Keegi ei mäleta, kas Babõn Jaris maha lastud vanavanaema nimi oli üldse Esther. On seal vahetki? Kirjaniku meeltesse on lapsepõlvest sööbinud lugu, kuidas tema sünd sai võimalikuks ainult tänu sellele, et Kiievist pagedes tõstis vanaisa naabrimehe kummipuu veoautokastist välja, et teha ruumi oma pojale, Petrowskaja isale. Kuid raamatu kirjutamiseks informatsiooni kogudes kirjaniku isa seda juhtumit enam ei mäleta. Kuidas saab keegi midagi sellist unustada? Või midagi nii sümboolset välja mõelda?

Nõnda pakub "Võib-olla Esther" äratundmist kõigile, kes üritanud oma sugupuud tundmatute inimeste ja ammukadunud kohtadega kokku siduda. Petrowskaja sõidab Varssavisse otsima arhiivist üles pilti nende kunagisest kodumajast numbriga 14. Ta helistab võidurõõmsalt emale: "Ma leidsin!" ning ema vabandab, sest ajas sassi – tegelikult oli maja hoopis number 16. Kõik kujutluspildid akende taga oma igapäevaseid toimetusi tegevatest sugulastest on muutunud kasutuks, sisse on piilutud võõrastesse eludesse.

Eriti arvestades, et saksa keel pole Petrowskaja emakeel ning mina loen raamatut Kristel Kaljundi tõlkes – omamoodi kahekordselt tõlkes kaduma läinud tekst – on kirjaniku teadvuse vool sujuv ja luuleline: "et laagris polnud pea üldse vett, ja kui mu vanaisa jäi ellu, tähendab see, et keegi pidi tema eest surema, kuid seda olen ma juba öelnud" . Kirjanikku ei jäta kimbutamast kahtlus, kuidas on üldse võimalik koonduslaagrist eluga välja tulla, mis on väljendatud nelja napi sõnaga keset lehekülge: "et halvimad jäid ellu".

"Võib-olla Estheri" alapealkirjaks on märgitud "Lood" ning just lugudest raamat koosnebki – oma ajastu pitserit kandvatest, kuid kaunilt kirjutatud lühijuttudest, mis on omamoodi tuttavad kõigile, kes vähemalt üritanud sugupuud koostada. Eriti sellises kahe maailma vahel asuvas piiririigis kui Eesti. Olgu siis kirjandusauhindadega nii- või naapidi. 

Kes oskab saksa keelt, vaadake ja kuulake, mida Katja Petrowskaja ise oma romaanist räägib: