Madis Kalmeti lavastatud “Sügise unenäos” on ilusaid valguslahendusi, maalilisi misanstseene ning mõned väga täpsed ja kujundlikud episoodid. Ent ka pikki lõike, kus suhete pingpongi asemel on vaataja ees Jon Fosse teksti mehhaaniline ülesütlemine.

Jon Fosse “Sügise unenägu” meenutab teksti vormistuselt rohkem luuletust kui draamateksti. Lühikesed repliigid, lõpetamata laused, aja-, mõtte- ja meeleoluhüpped. Sisuks ikka elu, surm ja armastus.

Selle teksti võlu ja oht on lõpuniütlematuses, avatuses, tõlgendusvõimaluste rohkuses. Võlu siis, kui lavastaja ja näitlejad tabavad neist poolikutest lausetest täpsed suhted ja suhtumised – sest eks nõnda katkendlikult me elus ju räägimegi. Ja oht, kui suhete asemel on pseudotähenduslikud pausid ja kõrgelennulisus. (Ses mõttes on Fosse näitemäng üsna sarnane siinsamas Linnateatris etenduva Arnold Weskeri “Nelja aastaajaga”.)

Madis Kalmeti lavastuses on nii üht kui teist. Nii ülilihtsat, aga tabavat kujundlikkust kui igavalt venivat tekstiesitust.

Pilt, kus Elmo Nüganeni Mees seob aeglaselt ja tähelepanelikult kinni Naise (Elisabet Reinsalu) kingapaelu, on mu arust üks eesti teatri viimaste aastate kõige kaunemaid armastusstseene.

Ülinapp, ent absoluutselt täpne on ka Aleksander Eelmaa Isa – näitleja ei tee väliselt peaaegu midagi, ent tähelepanu kipub eeslaval toimuvalt dialoogilt liikumatult tagaplaanil seisva ja hauakivi vaatava Eelmaa poole.

Samas on “Sügise unenäos” pikki lõike, mis mõjuvad Jon Fosse teksti ning remarkide (“vaatab korraks maha”, “hakkab naerma”, “venitades”) igavalt üksühese ülesütlemise ja ettenäitamisena.

Kõige enam häirib see lavastuse alguse pikas episoodis, kus üle hulga aja taaskohtunud Mees ja Naine ettevaatlikult teineteist kompavad. Elmo Nüganen ja Elisabet Reinsalu vahetavad autoritruult ja tehniliselt täpselt repliike, aga need on vaid sõnad. Suhe jääb arusaamatuks.

Kokkuvõttes on “Sügise unenägu” asjatundlikult vormistatud lavastus heade näitlejate ettekandes. Ent tervik jääb kuidagi ühetooniliselt raskemeelseks ja kohati pateetiliseks. Puudu on too balansseerimine nukra ja naljaka, traagilise ja koomilise piiril, mis muutis nii võluvalt inimlikuks Madis Kalmeti “Titanicu orkestri”.