Arvustus: gootika ilu, valu ja võlu. Kõik ei lõpe surmaga ({{commentsTotal}})

AES + F 3D-animatsioon „Last Riot”
AES + F 3D-animatsioon „Last Riot” Autor/allikas: plug.ee

Kui Kumu 3. korruse ühes näitusetiivas võimutsevad Eesti graafika rasked pinged eesotsas Eduard Wiiralt kurikuulsa „Põrguga“, siis paralleelselt „õitseb“ 5. korrusel gootika „Surm ja ilu“.

Gooti väljapanekule minnes tuleks kõigepealt loomulikult alustada hoiatusega: „Näitusel on teoseid, mis võivad häirida. Lapsed ja nõrganärvilised peaksid olema ettevaatlikud!“. Järgmisena võtke kätte näituse sõnastik „gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris“, sest muidu teil võib teil võib ehk tekkida vastakaid küsimusi teoste taustsüsteemist arusaamisel.

Kindel on aga see, et kogu projekti ühendavaks ja siduvaks lüliks autorite vahel on „altar“, mis esmapilgul kohe ei ilmne, kuid see on lähtekoht, millelt nende loodud objekte tuleks jälgida.
Kas gooti kultuur on pelgalt must-valge või hoopis punane veri, jääb igaühe otsustada vastavalt oma maailmavaatele, nägemusele ning pingetaluvusele. Gootika visuaalses pildi-, märgi- ja helikeeles on märksa laiem.

Kui gooti katedraal pürgis kõrgustesse, taeva poole, siis gooti kultuur süveneb pigem maapinna ja hinge sügavusse. Ütleme siis nii: „mullast oled sa sündinud ja mullaks ka saad“.

Alati pole selle esteetika viljelejate puhul tegemist pühendunud hauakaevajatest nekrofiilidega. Sünd ja surm võivad paralleelselt olla väga ilusad sündmused, kui seda enda jaoks psüühiliselt eluterve mõistusega selliseks mõelda. See viimane kipub tänapäeva ühiskonnas kahjuks kaduma. Antud väljapanek püüabki seda teises märksüsteemis meile meelde tuletada.

Näiteks Toomas Kalve pildiseeria „Surnukuur” demüstifitseerib surma, vaadeldes seda pigem argipoeetilises võtmes, kus matemaatilise täpsusega on Tartu anatoomikumi steriilses keskkonnas pildistatud meditsiinilisi pisidetaile. Primaarseks osutub laip, mitte selle kõrval askeldav udune figuur. Nii et c'est la Vie!

Gootika ühes oma aksessuaaridega jääb üheks osaks maailma sub- ja popkultuurist 20. ja 21. sajandil ja tõenäoliselt ka edaspidi.

Võtke kätte näiteks võõrsõnastik. Kas me saame sellest targemaks, mida kätkeb endas mõiste „gooti“? Seal kirjeldatakse seda taeva poole suunatud pühakoda, kuid tänaseks on see arusaam aegunud.

Teatud hetkel osutub see aga hoopis pöördvõrdelise hüperboolina suureks osaks glamuurist, tagasivaatena romantismi ja radikaalsena kaasaegsesse punkkultuuri. Loomulikult ei puudu siit ka okultism, õpetus salajastest või peidetud teadmistest looduse ja inimpsüühika üleloomulike jõudude kohta.

Kõik ei seisnegi mitte ainult sünges meeleolus, mida on väljapaneku saatetekstis kirjeldatud. Pigem on tegemist võitlusega millegi nimel, millegi eest ja millegi vastu. Vastust on: „globaalne anarhia“.

Mis puutub eesti kunsti konteksti, siis avangardistidena lõid 1992. aastal fotograafid Peeter Laurits ja Herkki-Erich Merila rühmituse DeStudio, mis tõi kunsti reklaamitööstusele omast visuaalset keelt ja destruktiivseid ning nihestatud kehakujundeid.

Jõhkralt ja märgiliselt kasutavad antud näitusel kunstis omaenese keha näiteks Ene-Liis Semper ja Mark Raidpere. Toomas Volkmann kasutab samuti reklaamfotole omast arsenali, kus avaldub juba keerulisem seksuaalsusel ja sookonstruktsioonidel põhinev kehakäsitlus.

AIDS, globaliseerumine ja terrorism on samuti terminid, mis kajastuvad gooti mõiste all meie visuaalkultuuris, kus mängib ka väga olulist rolli muusikaline taustsüsteem, mida ei tohiks kunagi pidada sekundaarseks.

Näiteks metal- ja punkkoosseis Winny Puhh ühendab näitusel absurdi ja õõva jõulise lavalise tegevusega, nihutades piiri kunsti ja helikujunduse vahel. Oma looga „Meiecundimees üks Korsakov läks eile Lätti“ osutusid nad inspiratsiooniallikaks rahvusvahelisele moetööstusele, kus legendaarne moelooja Rick Owens kaasas nad 2014. aastal kevadsuvise kollektsiooni esitlusele Pariisi moenädalal.

Gooti ja mood on alati käsikäes käinud, mis torkab silma ka Billeneeve valmistatud valgel kostüüm luigetopisega, kus ta toob esile korseti taasavastamise 19. sajandil ja Kris Lemsalu, kes on loonud groteskse päästeskafandriga omaette fantaasiaküllase kõverpeegelduse süngetest katastroofiteemadest.

Üks märksõna väljapanekul on kindlasti autoagressioon, mis väljendub Ene-Liis Semperi töös, kus autor on asetatud pimeda akvaariumi põhja. Seal tekib paratamatult klaustrofoobiline hirm, mis kuulub tema „vägivaldse autistliku subjekti“ eneseuuringute sarja.

Autoagressiooniga assotsieerub siinkohal selle näituse kontekstis kurikuulus performance ' ite grupeering „Viini aktsionistid“ 1960ndatest eesotsas juhtfiguuri Hermann Nitsch' iga, kes pühendus surmarituaalide fetišeerimisele. Rühmitus (Günter Brus, Otto Muehl ja Rudolf Schwarzkogler) taotles inimeksistentsis üha intensiivseimaid iluotsinguid pisut teises võtmes, kui oleme harjunud. See oli eesmärgipärane ristilöömine ühes veriste loomakorjustega protsessioonidega, mida lavastati nende 1950ndatel loodud teatris “Orgien Mysterien Theater”, mis viis läbi ligi 100 skandaalset etendust ajavahemikul 1962 - 1998.

Tundub, et nende aktsioonidega on kursis ka Andres Tali oma installatsiooniga “Van Eyki talleke”, mis on vihje Jan van Eycki loodud altarimaalile “Talle kummardamine” (1425-1429) Genti Püha Bavo katedraalis. Teemaks oli jällegi veri ja ohverdamine, pattude lunastamine surma läbi, tõstatades seeläbi küsimuse kodeeritud ohverduse mõttetusest tänases kontekstis.

Mitte küll selle väljapaneku idee püstitusega seoses on sarnaste motiividega varem tegelenud ka serbia kunstnik Marina Abramović (1946), kes uuris kunstniku ja publiku vahelist suhet ning sealt tekkivaid ahelreaktsioone. Ta tõi esile uue identiteedi mõiste, kus olulisteks muutusid hoopis vaatlejad. Tema kunst keskendub valu, vere ja füüsiliste piiride ületamisele ja sellest tulenevatele vaevustele.

Antud näitusel kerkivad sarnase kontseptsiooniga esile austria päritolu kunstniku Gottfried Helnweini tööd, mille keskmes on lapse kui pidevas ohusituatsioonis asuva inimese kuvand ning popkultuurilised iha- ja abjektikonstruktsioonid. Meediapõhist ihaldatud objekti kohtame ka Laurentsiuse portreel Tilda Swintonist „Kuradi Hitchcock”.

Rootsi kunstnik Tobias Bernstrup miksib gootikat nii romantismi kui ka kaasajaga, võttes aluseks Teises maailmasõjas hävinud Caspar David Friedrichi maali, mida ta fotona staatiliselt eksponeerib omamoodi altarina, kuhu on kaasatud deemonlik dimensioon.

Anton Vill on toonud avalikkuse ette õudusjutulaadsed maalid, kus fantaasia ja realism on esitatud keerulises sümbioosis väga eemaletõukuvalt, kus tulebki esile Julia Kristeva poolt defineeritud abjektsiooni mõiste: kogu maailm on muutunud vastikuks, jõledaks ja roojaseks, milles isegi sünnitusfunktsioon on fantoomkehana antud mehele.

Tõelise triumfina paneb väljapanekule omamoodi trofee rühmitus AES + F 3D-animatsioon „Last Riot” („Viimane ülestõus”), esitab vägivaldse, kuid veretu tehnoloogiapõhise apokalüptilise tulevikufantaasia, kus kõik sõdivad kaootilises browni liikumises kõige eest, „ujudes“ sealjuures tegelikult ise vastuvoolu.

See sarnaneb maailmarevolutsiooni ettekuulutavana justkui oraakli jutule triptühhonil „Maiste naudingute aed“, mille on loonud madalmaade kunstnik Hieronymus Bosch (ca 1450 – 1516). Tema teised tööd "Seitse surmapattu" ja "Heinavanker" on tuntud fantastiliste kujundite poolest, millega kunstnik näitlikustas moraalseid ja religioosseid mõisteid ning jutustusi. Sellises põrgulikus segaduses meenub muinasjutt Tuhkatriinust, kes justkui orav rattas keereldes avastas ühel momendil, et viimasel hetkel muutub tõld ikkagi kõrvitsaks. Sellistes müstifikatsioonides leiame varjatud kujul palju gooti elemente, mis on kandunud ka tänapäeva visuaalkultuuri.

 

Näituse kuraatorid on Eha Komissarov ja Kati Ilves.

Näitus „Surm ja ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris” jääb Kumu kunstimuuseumis avatuks 10. maini 2015.

Osalevad kunstnikud: AES + F, Tobias Bernstrup, Billeneeve, DeStudio, Gottfried Helnwein, Toomas Kalve, Laurentsius, Peeter Laurits, Kris Lemsalu, Mark Raidpere, Ene-Liis Semper, Andres Tali, Anton Vill, Toomas Volkmann, Winny Puhh

Toimetaja: Mari Kartau



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: