Reet Varblane kunstnikust: "Kaarel Kurismaa (1939) on vaieldamatult Eesti kineetilise kunsti kõige järjekindlam viljeleja, edendaja, arendaja. Ehk siis meie kineetilise kunsti isa. Aga niisamuti nagu ei kehti Kurismaale füüsiline vanus, ei kehti ka välja teenitud “suure isa” positsioon. Kaarel Kurismaa on elav ja arenev kunstnik, tema kunst, ka see, mis on loodud enam kui kolm-nelikümmend aastat tagasi on elav ja aktuaalne ka praegu. Seda võis igati näha ülemöödunud aasta lõpul ja möödunud aasta algul Kumus eksponeeritud helikunsti näitusel “Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku”.

“Sünkroonist väljas” näituse kataloogis kirjutab väljapaneku üks kuraator Ragne Nukk: “Kurismaa tööd ei allu enamasti rangele mõistuslikule tõlgendusele. Mängulisus ja absurd on tema kirjeldamisel juba kulunud sõnad, ent sugugi mitte anakronistlikud. /---/ Kurismaa mäng on süütu ja spontaanne, mida ei tasu võtta pealiskaudselt: see toimib alateadlikult ventiilina erinevatele pingeseisunditele ja õnnehormooni genereerijana. Ta suudab tekitada vaatajas parajal määral kiindumust objektidesse, mis korraga nii äratuntavad kui tundmatud, maisnad ja mänguasjad, leiutised ja kunstiobjektid.” Mängulisus ja absurd on kindlasti ka “Väikese masina ja sõprade” võtmesõnad, kunstnikku iseloomustaksin selle väljapaneku valguses eksistentsialisti ja ka romantikuna.
“Väikese masina ja sõprade” algab tagasivaatega minevikku – väljapaneku varajaseim töö “Roheline tuul” on 1985. aastast –, kuid enamik kunstniku liikuvatest-häälitsevatest masinobjektidest on valminud 2013. ja 2014. aastal, ikka koostöös elektroonikameistri Härmo Härmi ja kujundaja Mari Kurismaaga. “Väike masin ja sõbrad” oli selle aasta algul väljas Tallinnas Vabaduse galeriis. Mari Kurismaa kujundas Vabaduse galerii väljapaneku ja andis ka Kuressaare näitusele õige väljanägemise.

Kuressaare kunstistuudios eksponeeritud “Väike masin ja sõbrad” on terviklik lavastus. Kõige parem on seda lavastust vaadata üksinda, lastes Kurismaa objektidel endast läbi tungida ja ennast kaasa viia, samastuda Kurismaa kodustatud, väikeste inimlike esemete maailmaga. Kuid mitte ainult mitmest ajastust ja vaimsusest kantud kodune, kodustatud stafaaž - tuvid, lapsefiguurid, lambid, kapid, tordialused ei loo lavastuse atmosfääri, vaid ühtesulavad tempereeritud helid, ülimaitseka koloriidiga seinatahvlid, sordiini all valgus ja kunstniku enda tekst “Väike masin II”, soojalt eneseirooniline, kõrvaltvaatav kirjeldus.

Kõik kokku on imeilus, mahendab meeli, “genereerib õnnehormooni”, kuid sellesse ideaalpilti on Kaarel Kurismaale nii omaselt kirjutatud sisse vaevumärgatav ebakõla, nukralt ettevaatlikuks tegev noot. Kaarel Kurismaa on esteet, aga temas on väga arenenud ka eetiline hoiak. Ta ei suuna, noomi, loe moraali ega kontrolli, ta toob vaataja oma maailma ning kui vaataja on avatud meeltega sõber, saab ta ise aru."

Ümber ja vastas

Maastikel hingab kahvatu valgus, mille nõrk kuma veel vaevu puudutab maad. Viimane valgusekiir heitleb vaid hetke seal ümber, et anda siis teed niisketele videvikuvarjudele
Ta rändab mööda käänulist teed ja peatub tumeda pilve vastas, mis ripub tardunult juba uinunud Mostaganemi kohal. Tõusev tuul uitab ta ümber ja tundub nagu keegi kõneleks kusagil kaugel
Ta peatub. Võtab taskust paar maaliplaani ja paiskab need kadestamisväärse kuivusega meie jalge ette. Siis ohkab raskelt ja tema näol peegeldub süüdimatuse pehme sära.
Rännak jätkub kauge valgusekuma poole, kui äkitselt raksatab äike, mille valusas valguses tõuseb maa  kõrgele-kõrgele üles, et siis haihtuda kui aur.
Torm tugevneb.
Kauge silmapiir liugleb ülevalt alla, heitleb rõhtsa joonena vasakult paremale, kuni mattub pehmesse pleekinud liiva.
Türkiisroheliste kivide vahelt astuvad väärikalt välja permanentpunased värviplärakad, mis ristuvad omavahel rahutu taeva taustal ja valguvad seejärel peenikeste värviniredena talle taskusse.
Ta liibub tihedalt vastu seda kirevat värvigammat kuni taevas ümberringi värvub aegamisi munakollaseks. Ta ainult ohkab raskelt ... ja ei märkagi, et püksisääre külge on klammerdunud kuri, hambutu koer.
Kui ta nüüd peatub hetkeks, siis tahaks küsida:“On sul taskus veel mõni visand põuast Castagenas või mõni nukker noktürn?“, siis vastus on häbelik, et ei julge kätt taskusse panna, sest taskus kummitab.
Torm on vaibunud, ka tuuleiilid on pugenud peitu vaiksesse melanhooliasse ja vaid paitavalt pehme, sametine tuulehoog tõukab teda tagant ja nii peaks ikkagi jõudma etendusele, keskpäevaks Cadizi.
Rännates edasi mööda teed, tema sammude kauge kaja kutsub astuma uutesse valulistesse vahekordadesse nii värvi kui vormiga.
Ja me võime täie tõsidusega uskuda seda, et ta paremad päevad on veel ees. Ja mitte ainult ees vaid taga.

Kaarel Kurismaa

Kaarel Kurismaa näituse “Väike masin ja sõbrad” avamisele esmaspäeval, 27. aprillil kell 16.00 Saaremaa Kunstistuudio Galeriis.
Näitus jääb Saaremaa Kunstistuudios avatuks kuni 27. maini 2015.