Tartu ülikoolis toimus 22.–24. aprillil Eesti ülikoolide humanitaariat koondava ja arendava kultuuriteooria tippkeskuse¹ konverents "Live Theory and Lived Culture. Between Concepts and Imagination". Konverentsil esitleti ka ajakirja Akadeemia kultuuriteooria erinumbrit (2015/4), mis koostatud koos tippkeskuse töös osalenud teadlastega. Akadeemia erinumber väärib kahtlemata eraldi käsitlust, mistõttu ei peatu ma siin Marek Tamme (TLÜ) ja Kalevi Kulli (TÜ) teedrajaval artiklil Eesti teoreetilise mõtte kujunemisest ega ka kaalukal tekstil, milles Andreas Ventsel ja Maaris Raudsepp räägivad võimumehhanismidest kultuuris, küll aga viitan Peeter Toropi artiklile, mis on siinses kontekstis kõige tähendustloovam.

Kultuuriteooria tippkeskus kultuuri mõtestaja ning loojana

Paari sõna ja kõrvaltvaataja pilguga kultuuriteooria tippkeskusest, mis kultuurihuvilistele lugejaile ehk tuntud (vt nt Sirp 23.01.2015). Tippkeskuse tegevus on tähenduslik mitmes mõttes. Esiteks on sedasorti institutsiooniline ja ülikoolide koostöö kahetsusväärselt erandlik. Teiseks näeme, kuidas tippkeskuse tegevus loob ja kujundab diskursust (väidetavalt pluralistlikku), sest paljuski just selle katuse all luuakse lausungid ja määratletakse viisid, kuidas rääkida Eesti kultuurist – ehk antakse tähendused –, aga sätestatakse ka distsipliinide valik ja kaasatakse inimesed, kes saavad oma hääle (käsitluste) taha institutsioonilise jõu. Ka asjaolu, et tippkeskus on toonud kokku rahvusvaheliselt tunnustatud õpetlased mujalt ja eesti ülikoolide tudengid, aitab kaasa diskursuse loomisele, nõnda luuakse viljakas pinnas sünergiaks ja koostööks. Niisiis kujundatakse tippkeskuse kaudu traditsioon, mida kannavad edasi koolkonnad, tänased üliõpilased ja noored kultuuriuurijad.

Ja selle üle tasub rõõmustada kõigil, kes eesti kultuuri tähtsaks peavad, sest ilma teoreetilise kirjelduseta ja analüüsita kannataks me kultuuri elujõud. Nimelt annab kultuuri enesekirjelduse ehk vaatenurkade ja jutustamisviiside paljusus eri kultuurikandjate rühmadele võimaluse jutustada oma lugu, tunda ära oma kogemusi ja samastuda, identifitseeruda. Nõnda on teoreetiliste kirjeldusviiside paljusus identiteediloome tähtis eeltingimus, ja ka vastupidi: kui kirjeldusi napib ja valitsevad kanoniseeritud vaatenurgad, on kultuuri kandepind kunstlikult kitsendatud ja ka ohustatud. Kultuuriteoreetiliste kirjelduste paljususe juurde naasen õige pea, aga nüüd üks värvikas näide kõnealuselt konverentsilt, mis ülimal moel kinnitab kirjelduste mõju kultuuri käekäigule.

Elus teooria ja elatud kultuur

Väga õpetlik oli kõnealuse konverentsi ühe peaesineja, California Berkeley ülikooli antropoloogiaprofessori Charles L. Briggsi (vt 8. mai Sirpi) visuaalne ja efektne, ent üksiti kirurgiliselt täpne akadeemiline ettekanne. Ta rääkis ühe Amazonase delta põlisrahva võitlusest epideemiaga, mis oli tapnud tuhandeid lapsi ja seadnud ohtu kogu rahva ellujäämise. Kui hõimud palusid riigi institutsioonidel probleemile tähelepanu pöörata ja arstiabi osutada, kuuldi vastuseks, et toimuv on kehva hügieeni ja kahjulike tavade tagajärg ning lapsed surevat kohalike ravitsejate süül. Samal ajal ei suudetud pikka aega diagnoosida üpriski eriskummaliste näidustustega tõbe. Lõpuks pöördusid deltaelanikud antropoloog Briggsi ja tema arstist abikaasa poole, et nad aitaksid probleemi lahendada.

Briggs kirjeldaski mitmesuunalist ja eluohtlikku ning folkloori, meditsiini, meediat ja kommunikatsiooni ühendavat protsessi. Ta uuris antropoloogina ühe kultuuri igapäevaelu – ravitsemistavasid, lastekasvatamist ning surma ja leinakombeid –, ja ühtlasi jälgis, kuidas probleemidele lahendusi otsitakse, sh omaenda rolli (vaatlejast sai õige pea aktiivne osaleja). Ilmnes, et peale tema arstist abikaasa, kel õnnestus surmatoov viirus diagnoosida, aitas põliselanikke suurel määral ka tema enda "valge mehe mõjukas hääl": mis ei esindanud lihtsalt tsiviliseeritud maailma, vaid selle akadeemilist häält, mille institutsiooniline autoriteet aitas juhtida tähelepanu Amazonase deltas toimuvale.

Briggs kirjeldas viise, kuidas põliselanikud lahendusi otsisid ja strateegiaid välja töötasid, eritledes selles protsessis kolme ontoloogilist pööret (ontological enregisterment, ontological border-thinking, ontological code-switching), mis aitavad ühel kultuuril probleeme lahendada ja mille ta võttis kokku sõnaga avatus. Kõnealune põlisrahvas läbis need ontoloogilised etapid ja kasutas kõiki lahenduseni viivaid strateegiaid ning tänu sellele tuvastati viirus ja lugu pälvis tähelepanu (viirust levitasid nahkhiired, kelle hammustuse tagajärjel inimesed haigestusid). Valitsus sai Briggsi ja tema meeskonna abiga toimuvast üksikasjaliku ülevaate, antropoloog võimendas põlisrahva häält, mis jõudis laia maailma, nõnda et nüüd teame sellest meiegi siin teisel pool maakera. Niisiis meenutas professor Briggs veenvalt, et kui väikerahvas tahab kultuurina püsida ja jutustada maailmale oma lugu, peab ta olema avatud ja leidma nutika võimaluse, et oma hääl kuuldavaks teha.

Kui panna Briggsi õpetliku ettekande tõdemus Eesti kultuuriteooria konteksti, kõlab põhijäreldus ehk nii: kui tahame, et meie kultuuri elujõud ja kandepind ei hääbuks kitsasse institutsioonilisse raamvärki, siis ei tohi olla kanoniseeritud ka teoreetiline arutelu kultuuri üle, ehk teisisõnu: kultuuri uurimisel ja akadeemilisel kirjeldamisel tuleb olla avatud. Sest kultuurikirjelduste ja teooriatega mõjutame kultuuriprotsessi ning kirjelduste paljusus annab protsessile laia kandepinna.

Ja kuigi Akadeemia (2015/4) erinumbrit sissejuhatavas tekstis on üks tippkeskuse ideolooge Kristin Kuutma (TÜ) kultuuriteooriat käsitlenud kui „korrastatud seletuste süsteemi,“ ja tippkeskuse tegevust mõtestanud nii "kultuuriteoreetilise kontseptualiseerimisena kui ka selle praktiseerimisena pluralismi vaimus", on siiski võimalik seda distsiplinaarset haaret, mis Akadeemia erinumbri kaanel kirjas – semiootika, arheoloogia, etnoloogia, folkloristika, nüüdiskultuur, kultuurikommunikatsioon, maastik, religioon –, veelgi avardada. Loodetavasti annab Euroopa raha võimaluse ka seni vaikimisi eiratud suundadele Eesti kultuuriuurimuses, näiteks nagu kultuuripoliitika uurimine (ja sellega otseselt seotud nähtuste – kultuurivahenduse ja -korralduse ning ka kultuurihariduse jms – kirjeldamine).

Kes annab hääle Eesti kultuuriharidusele, kultuurivahendajatele, -korraldusele, kokkuvõtvalt - kultuuripoliitika uuringutele?

Kultuuripoliitika kui interdistsiplinaarse uurimussuuna senist puudumist kultuuriteooria tippkeskuse teemade ringis on põhjendatud sellega, et üldistatult on need teemad seal olemas. Kahtlemata mingil kujul ongi, sest ei saa rääkida kultuuriprotsessist ilma, et üldse ei viitaks seda protsessi raamivale institutsioonilisele keskkonnale, mis annab mistahes tegevusele lähtepositsioonid ja paneb paika mängureeglid, nagu ka ei saa tähelepanuta jätta valitsevat ideoloogilist diskursust. Ja muidugi, laias laastus sõltub mistahes uurimissuuna või distsipliini areng uurijatest ja nende mõtestamissuutlikkusest, ainult et mõtestamissuutlikkus ei saagi areneda ega süveneda, kui puudub vähimgi institutsiooniline huvi ja tugi.

Osalt on selline olukord muidugi põhjustatud kitsendavatest konkurentsitingimustest Eesti humanitaarias ja sotsiaalteadustes, mis on reaal- ja loodusteadusi eelistava teaduspoliitika tagajärg. Kuid kultuuriuurijate ja filosoofide seas on ette tulnud ka alavääristavat suhtumist praktilisse kultuuriprotsessi kui millessegi, mis on väheoluline, mida käsitletakse teisejärgulisena, ükskõik kas siis nõukaaegse kultuuritööna (millega tegelesid „kultuuritädid“), või siis neoliberaalse managerismina (kus askeldavad kultuuri instrumentalistlikult kasutavad mänekad), kumbki nimetatuist justkui ei vääri, et nende üle põhjalikult järele mõeldaks. Puhuti on avaldatud ka eelarvamuslikku suhtumist, nagu oleks kultuuripoliitika uurimine ideoloogiliselt määratletud ja kätkeb juba eos instrumentalistlikku kultuurikäsitlust. Kui ka kõik need eelarvamuslikud aspektid ongi ajalooliste sotsiaal-majanduslike protsesside põhjustatud, on neil siiski küllalt rasked tagajärjed, sest ülikoolide näol ei ole tegu mitte ükskõik mis moel leivateenimise võimaluste jagamisega, vaid eelkõige on kirjeldamise ja arutlemise puhul mängus teadmiste loomine ja vahendamine, ehk asi on vastutuses, mis mõjutab kultuuriprotsessi ja -keskkonda. Sest kui me ei arutle ega uuri võimalikult erineval moel oma ajalugu ja ajastute praktikaid kultuuris või vaikime maha mõned distsiplinaarsed suunad kultuuriuurimuses, siis süvendame kultuurikatkestust, pidetust ja juuretust.

Kui kultuuriteoreetilised käsitlused suhestuvad vaid vähesel määral poliitika- ja sotsiaalteadustega, mille abil saab kirjeldada muutusi poliitilises ja sotsiaal-majanduslikus kontekstis, mis paraku määravad institutsioonilise raamistiku ning ühiskonna töö- ja tootmissuhted, siis ei suuda me mõista ega mõtestada kultuuriväljal toimuvaid protsesse. Ükski kultuuriline artefakt ega ka kultuuriprotsess ei realiseeru väljaspool sotsiaal-majanduslikku ja poliitilist süsteemi. Ja samas, kui uusi kontseptsioone (nt nagu loome- või pärandmajandus) ei seota varasemate diskursiivsete praktikatega, siis on tulemuseks suutmatus luua seoseid ja kirjeldada Eestile eriomaseid kogemusi praktilises kultuurivahendamises ja loomes, tootmises ja majandamises.

Olgu öeldud, et kaeblemiseks pole enam põhjust: teoreetiline alus, missuguses interdistsiplinaarses suunas kultuuriteoreetiline avardumine võiks toimuda, on nüüdseks olemas ja kirjas sessamas, mitmeski mõttes krestomaatilises Akadeemia erinumbris. Oma visiooniga kultuurikeskkonnast ja kultuuriprotsessidest on professor Torop andnud esindusliku hääle ka Eesti kultuurivahendamise, -korralduse ja -poliitika uurimisele. Toropi ülevaatlik artikkel annab kristalliseerunud selgusega edasi praeguse kultuuriuurimise ja peamiste teoreetiliste käsitlusviiside kujunemise, eritledes kultuurikeskkonna ja kultuuriprotsessi põhikomponendid ning visualiseerides nende seosed. Ta paigutab kultuurivahendamise, loomise ja tarbimise kahele skeemile, millest üks markeerib kultuurikeskkonna ja teine kultuuriprotsessi põhikomponente, väites: „Kultuurikeskkond ja kultuuriprotsess on sisuliselt kultuuriteaduste peamised uurimisobjektid ning suhtumise põhjal nendesse saame jälgida kultuuriteaduse arengut kultuuriteooriate ja kultuuriuurivate teaduslike distsipliinide mitmekesisuses. Kultuuriteooriad on aga ka ise kultuurivahendus ja nende kirjelduskeeled mõjutavad tugevasti kultuurivahenduse kulgemist nii isiku kui kollektiivi teadvuses.“

Kokkuvõttes: kuigi kultuuripoliitika teemad, ka mitte uurimissuund ise, ei ole siiani arvestataval määral kultuuriteooria tippkeskuses viljeldavatesse uurimissuundadesse jõudnud, on alust loota, et Eesti kultuuriteoorias liigutakse kirjelduste paljususe poole. Ja siinkohal on otstarbekas meenutada neile, kel voli suunata kultuuriteooria kurssi ja strateegilisi valikuid, professor Briggsi kolme ontoloogilist pööret – ontological enregisterment, ontological border-thinking, ontological code-switching. Ehk aitab nende etappide teadvustamine ja oma teaduspoliitilise tegevuse paigutamine Briggsi mudelisse hoida otsustajail end avatuna? Sest kui nende etappide läbimine tagas edu Amazonase põlisrahvale üliraskes olukorras, siis miks ei võiks see aidata Eesti kultuuri ja kultuuriteooria arengut?

¹ Kultuuriteooria tippkeskus koondab Eesti humanitaar- ja sotsiaalteadust, seda juhib Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor Valter Lang. Tippkeskuse moodustavad arheoloogia, semiootika, etnoloogia, inimgeograafia, folkloristika, religiooniuuringute, sotsioloogia ja nüüdiskultuuri uurijad, teadlased nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolist.